Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

AK KIRJANDUSKOOL Ilmar Talve teos, mis andis lootust katastroofi ajal

Copy
Raamatu «Ainult inimene» esikaas, kujundanud Olev Mikiver. Kuigi Rootsis trükitud esikteose ilmumisaastaks on raamatus märgitud 1948, sai autor selle eksemplarid kätte veebruaris 1949 ning rohkem ongi seda vaadeldud 1949. aasta uudiskirjanduse kontekstis.
Raamatu «Ainult inimene» esikaas, kujundanud Olev Mikiver. Kuigi Rootsis trükitud esikteose ilmumisaastaks on raamatus märgitud 1948, sai autor selle eksemplarid kätte veebruaris 1949 ning rohkem ongi seda vaadeldud 1949. aasta uudiskirjanduse kontekstis. Illustratsioon: Olev Mikiver

Ilmar Talve (1919–2007), kelle sünnist möödus 17. jaanuaril 105 aastat, jõudis elu jooksul palju: olla soome etnoloog, eesti kirjanik ja kultuuriloolane, kirjutada valmis kolmeköitelise autobiograafia – ning teha seda kõike tipptasemel, kirjutab Janika Kronberg.

Olgugi et Talve ilukirjanduslik looming koosneb vaid neljast, samas väga erinevast raamatust, kannavad neid ühtne maailmavaade ja samad ideaalid. Ajaliselt raamistavad tema loomingut debüütteos, novellikogu «Ainult inimene» ja romaan «Maapagu» (1988), mis markeerivad sobivalt nii II maailmasõja põhjustatud paguluse algust kui ka peatset lõppu. Kuigi Rootsis trükitud esikteose ilmumisaastaks on raamatus märgitud 1948, sai autor selle eksemplarid kätte veebruaris 1949 ning rohkem ongi seda vaadeldud 1949. aasta uudiskirjanduse kontekstis.

«Ainult inimene» koosneb sissejuhatusest ja kahte tsüklisse – «Puhastustuli» ja «Laine põhi» – jagatud üheksast novellist. Raamat on pühendatud «Sõpradele – võitluses ja maapaos, neile, kes on surnud, ja neile, kes veel elavad». Minu kasutada olevas eksemplaris on veel teinegi, autori oma käega 5. veebruaril 1949 Stockholmis kirjutatud pühendus «Kreutzile kui P. Ac.-le ja Suurele Eeskujule». Kreutz ehk Talve akadeemiline isa üliõpilasseltsis Veljesto Karl Ristikivi hindas teost õiglaselt ja kõrgelt: aasta lõikes mitte küll küpseimaks, kuid lootustandvaks ja kõige huvitavamaks proosateoseks, mis kohe ilmumisel oligi tekitanud diskussioone. Ristikivi hinnangul jäid need küll allapoole teose taset. Kui kõike uut ja modernset hinnanud Ilmar Laaban arvustas raamatult erapooletult ja kiitvalt, siis alati torisevale Artur Adsonile jäid silma kriipima noorte pagulaste «viinavõtmise ja norutamise» kirjeldused. 

Tagasi üles