VIKTORIA LADÕNSKAJA-KUBITS ⟩ Mis juhtus Keskerakonnaga tegelikult?

Paide 05.11.2016. Keskerakonna kongress Paides. Keskerakonna uue esimehe valimised. Pildil JÜRI RATAS ja JANA TOOM. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Raskuskese läks paigast ära. Igal poliitilisel jõul on oma raskuskese, tänu millele ta püsib. See võib olla maailmavaade, aga ei pruugi. Poliitiline raskuskese on miski, mis hoiab liikumise sees tasakaalu. Kui raskuskese läheb paigast ära, hakkab organisatsioon lagunema. Tegelikult just selle olulise ja keskse punkti kaotamine juhtuski Keskerakonnaga, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).

Varasuvel julgustas kogu poliitiline loogika prognoosida, et Keskerakonna valimistel võidab napilt, aga siiski Kiige-Ratase tandem. Sest kui nende meeskond ei võida, kaotab mitte konkreetne kandidaat, vaid kogu erakond. Teised erakonnad jälgivad alati pingsalt poliitiliste konkurentide sisevalimisi.

Ka seekord «hoiti pöialt» Kõlvartile, sest see tähendanuks miinimumtulemusena aastateks riigikogus opositsiooni kinnijäämist, ehk siis aastateks poliitilise perspektiivi kaotust. Ühtlasi just perspektiivi kaotamine ongi põhjus, miks nii paljud ja nii suured nimed on erakonnast praeguseks lahkunud. See oli kõrvalt nii ilmselge prognoos, et tundus võimatu, et just selle tee erakond ise oma sisevalimistel valib. Võib võita lahingu ja kaotada poliitilise sõja. Sügise algul Keskerakonnas võitis Kõlvart – ja erakonna raskuskese nihkus, põhjustades tasakaaluhäired.