Enn Kirsman.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees Enn Kirsman kirjutab Õpetajate Lehes, et gümnaasiumireformi kava peavad toetama õppekavauuendused.

Eesti üldharidusmaastik kihab, sest minister Jaak Aaviksoo on öelnud selgelt välja oma tahte gümnaasiumivõrku korrastada (loe: kokku tõmmata). Selle käigus peavad ministri ja tema meeskonna visiooni kohaselt tekkima praeguste keskkooli (täistsükli kool) tüüpi koolide asemele «puhtad» gümnaasiumid ja põhikoolid.

Rohkem valikuvabadust

Oleme Eesti lastevanemate liidu juhatuses veendunud, et ministri võetud suund põhikooli ja gümnaasiumi institutsionaalseks ja füüsiliseks lahutamiseks on õige. Meie käsutuses ei ole küll ühtegi teadusuuringut, mis meie tunnete õigsust kinnitaks, kuid Soome ja teiste Põhjamaade, aga ka enamiku Euroopa riikide koolivõrke vaadates tundub see olevat ainuõige lähenemine. Samas leiame, et põhikooli ja gümnaasiumi «lihtne» lahutamine olulist muutust õppekvaliteeti ei too. Eriti juhul, kui praegu kehtivasse õppekavasse suuri muudatusi ei tehta.

Euroopas saavad õpilased (pered) kujundada enamikus gümnaasiumides endale oma huvidele ja võimetele vastava õppekava oluliselt suuremas mahus, kui näeb ette meie äsja kosmeetilise korrastuse läbi teinud gümnaasiumi riiklik õppekava. Kui palju on Euroopas neid riike, kus gümnasistid peavad kohustuslikus korras õppima (kui ma ikka RÕKist õigesti kokku lugesin) 16 õppeainet, lisaks valikkursustena ained, mille enamasti valib nende eest kool?

Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisel on hariduse kvaliteedi paranemist silmas pidades sügavam mõte vaid siis, kui samal ajal kutsutakse ellu õppekavamuudatus, mis annaks õpilastele (ja nende peredele) praegusest mitu korda suurema otsustusõiguse enda õppekava kujundamisel. Koos praeguse «keskkooli tüüpi» koolide võrguga tuleks ajaloo prügikasti saata ka sama ideoloogiat – kõik õpilased peavad õppima võrdselt hästi kõiki õppeaineid – kandev õppekava.

IB-õpe eeskujuks

Meie ettekujutustes ei tähenda «suurem võimalus õppeainete valimisel» seda, et õpilane (pere) üksi ja igasuguste piiranguteta koostab oma parema äranägemise järgi endale individuaalse õppekava, mida järgmiste aastate jooksul täitma asuda. Asi on pisut teistsugune ning sarnaneb pigem rahvusvaheliselt levinud (rohkem kui 140 riigis, enam kui 3300 koolis kokku üle 990 000 õpilasega) International Baccalaureaute’i (www.ibo.org) õppekava põhimõtetega.

Tolles õppekavas (me ei väida, et täpselt nii peab olema ka Eestis) on õppeained jaotatud kuude rühma: emakeel ja kirjandus, võõrkeeled, loodusained, kunstiained, matemaatika/IT ning sotsiaal- ja humanitaarteadused, lisaks valdkondadeülesed või integreerivad ained, mida seal nimetatakse TOK (theory of knowledge) ja CAS (creativity, action, service). TOK õpetab õpilasi kriitiliselt mõtlema, saama aru eri valdkondade teaduslike meetodite erisusest ning neid praktilises uurimistöös rakendama. CASi eesmärk on aktiivse tegevuse kaudu siduda õpilane kogukonnaga.

Kõigist aineplokkidest peab selle õppekava alusel õppiv õpilane tegema oma valikud. Näiteks «minu valdkonnas» (olen Audentese erakoolis füüsikaõpetaja) ehk siis loodusainetes saavad õpilased valida vähemalt nelja õppeaine vahel. Need on füüsika, keemia, bioloogia ning õppeaine, mille nimetus võiks olla sport-meditsiin-tervis. Loetletud ained sarnanevad oma õppekava ülesehituselt. Keskendutakse loodusteadusliku meetodi kasutamise õpetamisele ning erinevalt RÕKist on eesmärk mitte tuupida pähe teooriat ja valemeid (mida võib mõne hiireklikiga leida internetist), vaid tuua võimalikult palju elulisi näiteid ning panna õpilased omandatud teadmisi kasutades neid selgitama ja rakendama.

Sellise lähenemisega lähemalt tutvununa leian, et loodusteaduse seisukohalt ei ole vahet, kas laps on õppinud keemiat, bioloogiat või füüsikat. Kui ta on omandanud vajalikud põhimõtted, -tõed ja uurimismeetodid, on ta vajadusel võimeline omandama / üles leidma vajalikud valemid-seadused-faktid ka mis tahes teises loodusteaduses ning neid edukalt elus ja uurimistegevuses kasutama.

IB-õppes tähendab «õpilase suurem valikuvabadus» seda, et esmalt saab õpilane valida, millist kuut (aga võib-olla hoopis viit või seitset – see on rahvusliku valiku ja poliitilise otsustamise koht) õppeainet ta õpib, ja teiseks millises mahus ta seda teeb.

Iga laps on milleski andekas

Miks oleks selline valikuvabaduse pakkumine oluliselt parem kui praegune rangelt ette kirjutatud õppekava? Küllap on kõik kuulnud õpetajaid kurtmas, et noorte õpimotivatsioon on väga madal ning nad ei huvitu sellest, mida neilt koolis nõutakse. Selle peamine põhjus on, et õpilane on asetatud absurdisituatsiooni – ta peab edukas või kas või rahuldav olemiseks tegema võrdselt hästi nii asju, mis on talle väga huvitavad, kui ka neid, mis talle absoluutselt huvi ei paku (ning võib-olla isegi üle jõu ja mõistuse käivad). Õppeainetest ülekoormatuna ei saa ta maksimaalselt keskenduda huvitavatele ega ka vähem huvitavatele ainetele. Kui ikka mingis vallas annet ei ole, siis ei küüni ka pingutades üle keskpärasuse.

Just nimelt keskpärasust peeti ka viimases «suurepäraste» tulemustega läbitud PISA testis Eesti koolisüsteemi suurimaks puuduseks, sest võrreldes Soome ja ka meist palju tahapoole jäänud maadega oli Eestis valdkondade absoluutseid tippe mitu korda vähem.

Iga laps on milleski andekas ning see anne tuleb kodu ja kooli koostöös üles leida ning teemant briljandiks lihvida! Sellepärast tulebki gümnaasiumireform võtta ette koos õppekava radikaalse ümberkorraldamisega.
 

Artikkel on avaldatud Õpetajate Lehes.