Valik pealkirju: «Tallinna ringteel sõitsid 25 autot puntrasse, üks sõidusuund on nüüd avatud», «Kambja lähistel juhtus viie sõidukiga ahelavarii, raskelt viga sai kaks inimest», «Ahelkokkupõrge sulges Tartu ja Võru vahel liikluse», «Tallinnas autoga kõnniteele maandunud Siim: lootsin, et saan ikka enne seda serva pidama».
Ainus hea uudis oli see, et viidatud õnnetustes ei hukkunud ühtegi inimest. Kuid üle 20 vigastatu on ikkagi väga suur arv ja neist kahe vigastused on rasked.
Muidugi on kõikidel liikluskaosesse sattunutel põhjust pahandada: miks teid ei hooldata, kas jälle on süüdi neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism? Autojuhte ei pruugi lohutada teadmine, et näiteks Tallinnas on tõusudel hooldustsükkel pool tundi.
Aga mida peavad tegema need, kes satuvad tõusule selle 30 minuti jooksul, kui libedusetõrje on alles sinnapoole teel? Mida oleks pidanud tegema see auto, mis reedel Sossi mäel sisuliselt trepist alla sõitis?
Küllap oleme kõik kuulnud politsei ja transpordiameti vastust: palume liiklejatel olla sajualadel eriti ettevaatlikud, alandada oluliselt sõidukiirust, hoida tavapärasest suuremat pikivahet. Aga – kas me ei ole seda liigagi palju kuulnud ja kas see alati aitab?
Kiirused tulid alla ja rasked õnnetused jäid harvemaks. Võib-olla saab sellest eduloost midagi õppida, et alandada kiirust ka raskete teeolude korral?
Kindlasti on asju, mida saab paremini teha politsei ja transpordiamet ja mida saavad paremini teha liiklejad ise. Ilmselt ei saa panna iga tõusu juurde hooldusautot, juhuks kui peaks hakkama lund sadama. Aga hoiatus mõjuks ehk tõhusamini, kui seda edastaksid muudetava infoga liiklusmärgid, mis oleksid ka tuisus nähtavad.