Maarja Grossberg-Kuusk ⟩ Päikeseenergeetika väljakutse: mis saab päikesepaneelidest elukaare lõpus?

Päiukesepark Viljandis Foto: Elmo Riig

Oluline on teadvustada, et taastuvenergia üha intensiivsemal rakendamisel energiatootmises ei tohi me ära unustada, et ka need tehnoloogiad, sealhulgas päikesepaneelid, muutuvad ühel hetkel jäätmeteks, kirjutab akadeemik ning Tallinna tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi direktor, täisprofessor tenuuris Maarja Grossberg-Kuusk.

Keset järjestikuseid energiakriise püstitub ikka ja jälle küsimus, millistele energiaallikatele oleks kõige mõistlikum panustada. Seda nii keskkonnahoiu, varustuskindluse kui energiasõltumatuse seisukohast. Kestlikud taastuvenergiatehnoloogiad on siin võtmetähtsusega. Neist päikeseenergeetika on maailmas kõige kiiremini kasvav taastuvenergeetika valdkond, seda juba viimased kümmekond aastat.

Päikeseparke kerkib kui seeni pärast vihma, seda ka Eestis, kus 2023. aastal küündis päikeseelektri koguvõimsus 600 MW juurde. Päikesepaneelide abil elektrienergia tootmine on kahtlemata keskkonnasõbralikum kui fossiilsetel kütustel põhinev energeetika. Ei paiska ju päikesepargid õhku kasvuhoonegaase ega vaja pidevat kütuse pealevoolu.