AK ⟩ Keskerakonna minek ning Eesti parteipoliitika

Keskerakonna esimeheks mullu sügisel valitud Mihhail Kõlvart võtab võitluskaaslastelt vastu õnnitlusi. Nüüd, kui mitmed nimekad keskerakondlased on lahkunud ja toetus langenud, on partei küsimuse ees, kuidas minna edasi. Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Erakonnad, mis on suuresti soojast õhust üles ehitatud – nagu seda oli Res Publica –, võivad kiiresti kokku kukkuda. Need aga, kelle juured on sügaval maa sees, muutuvad aeglaselt ja pikkade aastate jooksul.

Keskerakonna nägu ja sisu on muutunud vähemalt viimased seitse-kaheksa aastat, kui mitte kauem. Päris lõpuni pole need muutused veel jõudnud ning mõned vaatused ootavad veel ees. Kuhu see kõik välja jõuab – keegi loomulikult täpselt ei tea. Kuid praeguseks, pärast mitmete kõrge profiiliga eesti rahvusest poliitikute lahkumist, on teatud piirides aimatav, mis erakonnast edasi saada võib.

Keskerakond saab olema erakond, kellele jääb peaministri portfell järgmiste valimistsüklite jooksul kättesaamatuks. Seda nii erakonna vähenenud suuruse kui ka muutunud kuvandi tõttu. Keskerakond võib küll teatud mööndustega sobida mõnda koalitsiooni väiksemaks valitsuspartneriks, kuid sellisel juhul saab neile olema väga suureks katsumuseks panna välja sobivaid, kogemustega inimesi, kes võiksid täita ministrikohti. Nende pink pole kunagi nii lühike olnud. Erakond ilmselt säilitab oma suhteliselt hea positsiooni Tallinnas ja Ida-Virumaal, kuid see ei saa olema kaugeltki nii tugev ja kindel kui erakonna eelmiste juhtide kuldaegadel.