AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Kaarnakivi kerkis Võrumaalt

Juhan Jaik, «Võrumaa jutud», illustreerinud Eduard Wiiralt (Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus 1924). Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraaamatukogu

Juhan Jaigi kuulsaks tehtud kaarnakivist ja sada aastat tagasi ilmunud «Võrumaa juttudest» kirjutab folklorist Risto Järv.

Esimene «Võrumaa juttude» (1924) lugu algab rütmiliselt: «On õhtuid imelikke…» Need lood ongi kõik kaunis imelikud, Juhan Jaigi jutuvestmine viib sundimatult igapäevase ilma kokku imelisega, toonase tavalise taluelu muinasjutulis-müütilisega. Kui külamees leiab metsast nõrga ja armetu vanapagana («Jaaniöö»), ei ole küsimustki – ta kosutab olevust piima ja kartulitega ning see muutub lahkeks, räägib midagi paganakeeli ja liputab sõbralikult saba. Meie maagilise realismi rajajaks peetud Jaik on suupärane ja sugestiivne jutuvestja, kes lihtinimesega kohtuvate vaimude ja tontide puhul värve tagasi ei hoia.

Argisest maailmast esinevad muistendlikes juttudes kõigile teada kohad nagu Munamägi, Peipsi järv või Rõuge kirik, ent ligitõmbavalt mõjuvad «Võrumaa juttudes» kõik pisikesed paiganimed – Tigemetsa ja Tsiapalu, Karusoo ja Kääpamaa, Palgemäe ja Sõrõstu. Jaigi muinasjutulikumad lood on kunstmuinasjutud koos pikitud ja arendatud pärimuslike motiividega, nagu jutus «Jaaniöö» talumehe Tabi ronimine klaasmäele või viimase loo «Isa surm» minategelase lend kotka seljas.