Selles südantlõhestavas kirjas seisid read: «Teie poole pöörduvad meeleheite sügavikust tavalised Eesti Vabariigi kodanikud, Metsküla algkooli õpilaste pered, keda on riik jätnud üksi olukorda, milles peame oma lapsi võimu kuritarvitamise eest kaitstes iga päev taluma sellesama riigi kiusu.»
Mis riik see on? – parafraseerime Siiri Sisaski laulusõnu. Igaüks teab vastust. Uskumatu, kuidas Eesti riik jätkab eesti rahvast lahku kasvamist.
Kuid Metsküla kool ei ole üksi. Algkooli direktor Pille Kaisel ütles tänukõnes: «Me tunneme, et õigus on meie poolel.» Postimees on samal seisukohal ning toetab aasta inimese tiitliga Metsküla kogukonna võitlust oma kooli säilimise nimel.
See on kool, mille sulgesid nõukogude okupatsioonivõimud sarnaselt paljude teiste Eesti maakoolidega, et suretada välja elu maal. See on kool, mille taasavamise eestvedajad olid Ann ja Gunnar Polma ning mis taasavati, kui Eesti hakkas vabaks saama. Ka meie tundsime vabaduse eest võideldes, et õigus on meie poolel. Ja see andis jõudu. Seesama tunne annab praegu jõudu Metsküla kogukonnale kodanikuvastupanuks. Vastupanuks, seekord kohaliku omavalitsuse, seega oma riigi vastu. Niisugune olukord on traagiline.
Ja mitte üksnes traagiline, vaid tegemist on otseselt julgeolekuküsimusega. Kas tahame, et inimesed tunneksid, et riik ja omavalitsus on meie omad ja hoolivad meist? Kas tahame, et iga põõsas laseb vaenlast, kui selleks vajadus tekib? Ent kui põõsa lähedal keegi ei ela, ei saa keegi ka põõsast lasta, ütles auhinnaüritusel Postimehe ajakirjanik Andrus Karnau, kes on kajastanud Metsküla algkooli saagat selle algusest ja palju kordi selles koolis käinud.