Postimehes ilmunud majanduslugu räägib sellest, kuidas pea kõik pensionifondid lõpetasid möödunud aasta plussis ja eriti kiiresti kasvasid indeksifondid.
Majandussurutises tuleb otsida ja olemasolev raha üles leida. Küsimus on muidugi, kust otsida ja kas otsitav koht on pikemaajaliselt tulus. Eesti pensionifondid on saanud kasvutõuke eeskätt USA tehnoloogiasektorist, mis ei tohiks samas kellelegi uudisena tulla.
Ehkki 2021. aasta pensionireformi tulemusel võttis osa inimesi oma raha teisest sambast välja, näitavad praegu arvud, et suur osa inimesi usaldab oma raha pankade ja sealtkaudu pensionifondide kätte. Kuid et inimeste usaldus raha kogumise vastu säiliks, on vaja tugevat rahapoliitikat, mis kahandaks inflatsiooni. Teatavasti pole Eestis inflatsiooniga viimastel aastatel hästi läinud, seda vaatamata Euroopa Keskpanga pingutustele inflatsioonimäära alla tuua. Samas vähendas pensionireform pensionifondidelt võetavat protsenti, mis tähendab, et inimestele jääb rohkem raha fondi ja seega ka usaldus nende fondide vastu suureneb.
Ei tee paha ka ise raha kõrvale panna – sest vananev rahvastik paneb ühiskonnale suurema koorma.
Pensionifonde ootab ees aga muudatus: 2025. aastast saab igaüks valida, kas maksta teise sambasse juurde kaks, neli või kuus protsenti. Riik tasub endiselt neli protsenti. Saab näha, kuidas muudab see reform pensionifondide dünaamikat.
Samas on selge, et maailmaturul raha otsivad pensionifondid ja see protsent, mida inimene ise otsustab teise sambasse maksta, tähendab järjest enam inimeste enda suutlikkust langetada valikuid. Selleks et olla kursis, kus oleks hea oma pensionifondi kasvatada, peab teadma maailmaturul toimuvat. Tuleb tähelepanelikult kuulata, mida räägib teile pensionifonde soovitav panga esindaja, kuid potentsiaalne investor peab olema võimeline ikkagi ise otsuseid langetama. Mööngem, et mõnikord ei ole see lihtne ja alati tuleb arvestada, et pensionifondid ei pruugi raha toota. Investeerimisega kaasneb risk.