Juhtkiri: pistiseloo lahendus

Foto: Urmas Nemvalts

Põhimõte, et seadused on kõigi jaoks, sai kinnitust
 

Eile jõudis süüdimõistva otsuseni pistiselugu, mis avalikkust aastaid lahenduse ootuses loo võimaliku lõpu üle arutlema pani. Kaalul oli rohkem kui üks toimik, sisuks kaamerasalvestised, telefonivestlused, kalendermärkmikud, mõned kinkekaardid, raamat «Eesti talurahva arhitektuur» ja pakkide viisi dokumente.

Lahendus pidi andma selle, mida vähesed lood, ka variautorite kirjutatud, anda saavad: vastuse küsimusele, kas õiglus on võimalik, ja teadmise, et seadused kehtivad kõigile, ka «valitsevale erakonnale», nagu mõned loo peategelased oma parteid telefonivestluses nimetasid.

Loo peategelasi on kolm: Tallinna linnavalitsuse nõunik Ivo Parbus, Kesknädalat välja andva sihtasutuse juhatuse liige Elmar Sepp ning Merko Ehituse endine juhatuse liige Tõnu Korts. Kõrvalosades mitu teist süüdimõistetud ärimeest, poolsada tunnistajat, süüdlaseks tembeldatud surnud meditsiiniprofessor ja süü enda peale võtnud naine.

Kapo kogutud tõendid olid kaalukamad nii peredraamast kui lahkunud professori süüdistamisest: videopilt, mis pole väärt mitte sadat või tuhandet, vaid tervet raamatutäit sõnu, näitab, kuidas Parbus Tõnu Kortsu kingitud «Eesti talurahva arhitektuuri» vahelt kinkekaarti otsib. Eile otsuse ettelugemise ajal kohtusaali tulnud tosinkond relvastatud politseinikku oli otsene märk, et vähemalt mõne süüaluse jaoks tähendab otsus vangistust.

Ja siin kerime aja korraks tagasi. Milline oleks pealinn, kui ehituslubade andmine toimunuks seaduslikul moel, ilma variautori – just variautoriks olemisega põhjendas Parbus rahasaamist – dirigeeriva taktikepita? Millised oleksid poliitilised positsioonid? Milline oleks Tallinn, kui siin oleks asjadel lastud minna oma loomulikku rada pidi, austades ausate huve?

«On jaapani rahvatarkus, et vahel peab olema paindlik nagu pajuvits, siis jääb mõni leht ka külge,» on Parbus varem kohtus öelnud. Kuid Eestis on ka teine arusaam, In Boili laulu läbi peaaegu rahvatarkuseks saanud: vanalt sirgu ei saa, kui noorena kooldud. Karta on, et kui latv juba nii madalalt mööda maad käib, et eesmärgi saavutamiseks ei ole takistuseks ei abikaasa ega surnud professori maine, on tüvi juba pääsmatult deformeerunud.

Võib-olla on veel neid tublisid pajuvitstest parteisõdureid, kelle jaoks on juba liiga hilja valikuid teha. Aga neil, keda pole veel painutama asutud – ja see painutamine ei võta kaua (nagu teame, Boroditši-taolisteks kolmveerand aastat, Seppiku-sugusteks mitte üle aasta) –, on ehk veel lootust.

Variautorid loo lõppedes autogramme ei anna ja etendust ei kommenteeri. Ärge lahkuge saalist, otsused kaevatakse edasi.