Triin Tammert ⟩ Neli õpetlikku seiklust kange külmaga

Külmas ja tuisus on keeruline autoga sõita. Foto: Elmo Riig

Moodsad elektrilised ja elektroonilised lahendused on imetoredad, aga mitukümmend miinuskraadi tuletab tõhusalt meelde sajandeid toiminud arhailiste lahenduste plusse, leiab kirjanik ja kolumnist Triin Tammert.

Pildike nr 1, Tallinn. Hakkan vanaema juurde minema, moodsa ja keskkonnasõbraliku linnainimese kombel Bolt Drive’i rendiautoga. Leian äpiga kõrvaltänavast auto, broneerin, jõuan kohale, avan uksed… ja selgub, et auto on külmast kutu, ei käivitu. Astun uuesti välja ja lõpetan tellimuse, kirjutan ka, miks loobusin, aga 1.99€ kasseeritakse mult ikka, ehkki see polnud kuidagi minu viga, et ma autot kasutada ei saanud. Lähen lähedal asuvasse kohvikusse sooja, tellin takso, sõidan järgmise auto juurde, see õnneks töötab, ehkki puldi patareid on samuti otsad andnud. Pärast loen kodus uudist, kuidas paljud elektriautode omanikud on hädas. Hobust just ei igatse, aga Rootsi tootjate külmakindlatest autodest mõtlen küll sooje mõtteid. Õnneks oleks ka ühistransport olnud variant, kui teisiti poleks saanud.

Pildike nr 2. Tallinn-Tartu. Astun varahommikul rongi, mul on õnnestunud eelmüügist osta viimane esimese klassi pilet. Istun oma kohale, reisisaatja kontrollib ära kõigi sõiduõiguse ning teatab siis, et esimese klassi vaguni soojendusega on probleeme, ja palub viisakalt, et kui on külm, minge palun teise klassi vagunisse sooja. Õnneks olen valmistunud ja soojalt riides, aga varbad siiski külmetavad, nii et mõtlen pool teed riigi plaanist kogu raudtee elektrifitseerida ning juurdlen, kas nutikas inimene (ja riik) ei teeks siiski dubleeritud süsteemi. Mulle tundub, et sellistel nii muutuva kliima kui ka poliitilise olukorraga seoses ebakindlatel aegadel oleksid kõige paremad rongid, mis sõidaksid vajadusel nii elektri kui ka diisliga, aga kas selliseid üldse eksisteerib ja kas ma olen ainus inimene, kes mõtleb ka neile olukordadele, kui mingil põhjusel elektrit pole… vaat ei tea.