JUHTKIRI ⟩ Meie kallis elekter

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Meie energiastreegia tähendab Venemaast lahtisidumist.
• Meil peavad olema kindlad elektriühendused.
• Eestil olgu oma energiaportfell.

Terve nädala kestnud pakane on toonud kaasa rekordilise elektritarbimise Eestis ja Soomes. Eestis püstitati neljapäeval 1599 megavatiga uus tippmark ja ka Soomes oodati reedeks rekordilist üle 15 000 megavati ulatuvat tiputarbimist.

Elektribörsi omapära seisneb teatavasti selles, et börsihind kujuneb päev varem tehtud tarbimisennustuste põhjal. Seepärast on igati ootuspärane, et rekordeid purustas ka reedene elektri börsihind nii siin- kui ka sealpool Soome lahte.

Kuid me ei peaks tormama kohe börsisüsteemi maapõhja manama. Soomes jäi reedene tiputarbimine 1000 megavatti väiksemaks, kui olid olnud eelmise päeva ennustused ja hind tuli kolinal alla. Elektribörsi eripärast tingituna ei saanud see enam mõjutada reedest hinda, küll aga laupäevast hinda.

Mida sellest kõigest järeldada? Esiteks seda, et kui tahame olla osa suuremast turust, siis me ei saa ainult nautida odavat Soome tuumaenergiat, vaid peame ka koos soomlastega kannatama, kui väljas paugub pakane.

Elektritarbimine jääbki kasvama, sest see on ainus tee vabaneda Venemaa sõjamajandust toetavast süsinikuaatomite tarbimisest.

Teiseks seda, et elektritarbimine jääbki kasvama, sest see on ainus tee vabaneda Venemaa sõjamajandust toetavast süsinikuaatomite tarbimisest. Nagu kirjutas meie aastavahetuse erinumbris Postimehe teadus- ja tehnikatoimetuse juhataja Marek Strandberg, jõuab selles äris raha ikka lõpuks sinna, kust süsinikuaatomid tegelikult pärit.

Praegune rekordeid purustav elektritarbimine tuleb soojamajandusest ja see peaks meid tegelikult rõõmustama. Järelikult toodame me üha rohkem sooja maa- ja õhksoojuspumpadega ja vähem naftast ja gaasist. Jah, senikaua kui me toodame elektrit nendestsamadest süsinikuaatomitest, ei ole me oma eesmärki saavutanud, kuid elektrit saab toota ka ilma süsinikuaatomiteta.

Alles mõned päevad tagasi tuli uudis, et Enefit Greeni Loode-Eesti meretuulepargi keskkonnamõjude hindamine on lõppenud järeldusega, et meretuulepargil pole olulisi negatiivseid mõjusid loodus- ja inimkeskkonnale. Ainus häda on selles, et see hindamine võttis aega 15 aastat ja läheb veel vähemalt kümme aastat, kui see 1000-megavatine park võiks hakata elektrit tootma.

Aasta lõpus tuli ka teine oluline uudis. Riiklik tuumaenergia töörühm soovitas rajada Eestisse 600-megavatise võimsusega tuumaelektrijaama, ja tuumajaamade puhul on tavaline, et suur osa toodangust müüakse ette maha pikaajaliste lepingutega, mis garanteerivad klientidele kindla hinnaga elektri.

See võikski olla meie tuleviku energiastrateegia. Et me seome ennast otsustavalt lahti Venemaa sõjamajandust toetavatest energiaallikatest. Et meil on piisavad – ja ankrukindlad – ühendused suuremate turgudega põhjas. Ja et meil on olemas omaenda energiaportfell, mis on igas mõttes mitmekesine: on tuumaenergia, mis pakub stabiilset hinda, mida vajavad eriti tööstuslikud tarbijad, ja on tuulest ja päikesest sõltuv energia, mis sobib neile, kes on valmis võtma rohkem riske.