LAURI MÄLKSOO ⟩ NATO kui juriidiline nähtus

Mees hoiab Ukraina presidendiga plakatit mullu juulis Vilniuses peetud seni viimase NATO tippkohtumise ajal. Foto: Filip Singer/Epa/Scanpix

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni eesmärk on seista vastu reaalsele sõjalisele rünnakule, mitte tekitada relvakonflikti juurde. Samas on raske uskuda, et konflikti korral NATO otsiks viise kollektiivkaitse teostamisest hoidumiseks.

Aastal 1949 sõlmitud Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 sätestab kollektiivse enesekaitse põhimõtte NATO liikmesriikide vahel: relvastatud rünnak ühe liikmesriigi vastu on rünnak kõigi vastu. Kui selline rünnak aset leiab, siis «abistab igaüks neist viivitamatult sel viisil rünnatud lepingupoolt, kasutades üksi ja koos teiste lepingupooltega vajalikke abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek».

Pole põhjust spekuleerida ja karta, et see julgeolekugarantii ei pruugi tulevikus pidada. Mõnikord ilmuvaid analüüse ja hoiatusi selle kohta, mida kõike Donald Trump NATOga teha võiks ja tahaks, kui ta uuesti Ameerika Ühendriikides võimule peaks saama, tuleb vaadata muu hulgas sealse ägeneva valimiskampaania ja poliitilise polariseerumise kontekstis.