AJALUGU ⟩ Kui autod ja mootorrattad käisid veel jõuvankritena

Auto ja jalutajad Pirita teel ja sillal 1928. aasta paiku. Foto: Osvald Haidak/Tallinna Linnamuuseum/muis.ee

Enne iseseisvuse traagilist kaotust 1940. aastal oli Eestis kõrge automaks, mida aga kasutati rangelt maksjate endi huvides.

«Riigi ja rahva hea käekäik oleneb tema majandusest. Liiklus ja majandus töötavad käsikäes. Mida enam meie majanduselu areneb tööjaotuse ja turumajanduse suunas, seda rohkem esitab ta meile järjest kasvavaid nõudeid transpordi hõlbustamise, kiiruse ja odavuse suhtes. Nende eluliste nõuete jälgimine, kaalumine ja õigete lahenduste leidmine on tihedas seoses meie rahvamajandusega, kuna liiklusmajanduse kulud on tähtsad tootmis- ja tarbimismajanduse kalkulatsiooni tegurid.»

Selle teksti mõte on selline, millele võiks täna iga poliitik alla kirjutada, soovida jätab vaid algeline vorm: lihtlaused, millest on väga kerge aru saada. Tänapäeval nii ei kirjutata. Tõepoolest, see pärineb Eesti Vabariigi Teedeministeeriumi 1941–1946 tegevuskava sissejuhatusest. Liiklusele pöörati tähelepanu ka siis. Olid klassiteed ja kohalikud teed ning mootorsõidukid, mida juriidiliselt võeti kokku terminiga jõuvanker (sks Kraftwagen). Juba üsna ammustest aegadest oli võetud ka jõuvankrimaksu. 1936. aastal kinnitati uus jõuvankrite seadus.