JUHTKIRI ⟩ Kõlvarti tragöödia

Keskerakonna XX erakorraline kongress Paides, kus valiti parteile uus esimees. Foto: Mihkel Maripuu

• Mihhail Kõlvart pole Keskerakonna juhtimisega piisavalt hästi hakkama saanud.
• Suurvene imperialismiga flirtival Keskerakonnal pole tulevikus valitsusse enam asja.
• Keskerakond võib nüüd marginaliseeruda ja muutuda nišiparteiks.

Eesti taasiseseisvumise aja üks kõige võimsama ajalooga erakondi on Keskerakond, mis Edgar Savisaare juhtimisel pungus välja Rahvarindest. Peale nn lindiskandaali 1995. aastal pidi Keskerakond valitsusest lahkuma ning vaatamata heale häältesaagile järgmistel valimistel ka opositsioonis istuma, kuna teised erakonnad ei soovinud temaga koostööd teha.

Taas parketikõlblikuks muutus Keskerakond peale Jüri Ratase valimist erakonna esimeheks ning mõneks ajaks sai erakonnast koguni peaministrierakond. Tagantjärele vaadates ja praeguse olukorraga võrreldes võib paremini mõista, et Ratas sai vana ning mitmete poliitiliste tiibadega partei juhtimisega üsna hästi hakkama.

Nüüd võib juba öelda, et uueks esimeheks soovinud ja ka saanud Mihhail Kõlvartil võrreldavat poliitilise supi keetmise oskust ei ole. Otse vastupidi: roog ilmutab põhjakõrbemise märke. Juba mitu kuud on erakonnast lahkunud üks tuntud poliitik teise järel ning on kuulda, et eelseisvad päevad toovad lisa. Keskerakond on kujunemas selgelt vene erakonnaks ning mitte lihtsalt vene erakonnaks, vaid selliseks erakonnaks, mille vaadetes hakkab tõenäoliselt domineerima flirtimine suurvene imperialismiga.

Kui nii, siis pole Keskerakonnal kahjuks enam tulevikus valitsusse asja. Tulevikuprobleeme pole võimalik lahendada mineviku retseptide abil. Muidugi võib öelda, et Mihhail Kõlvartil pole vedanud, sest Venemaa agressioon Ukraina vastu on Keskerakonda polariseerinud rohkem kui ükski varasem teema. Impeeriumimeelsete vaadete kandjaid on keskerakondlaste seas olnud alati, ent nad on saanud olla rohkem varjul. Kontrollküsimus: «Kellele kuulub Krimm?» võimaldab nüüd muuta pilti selgemaks.

Praegu kujuneb Kõlvarti tragöödiaks suutmatus teha poliitikuna arenguhüpet Tallinna tasandilt Eesti tasandile.

Aga just see muutiski olukorra Kõlvarti jaoks keerulisemaks: valik oli vältimatu; veidi lihtsustades, valik Yana Toomi ja Jüri Ratase vahel. Sellises olukorras oleks Keskerakonna pereheitmine olnud ilmselt möödapääsmatu, ent erakond ja Kõlvart oleksid säilitanud tuleviku Eesti poliitilises süsteemis. Praegu kujuneb Kõlvarti tragöödiaks suutmatus teha poliitikuna arenguhüpet Tallinna tasandilt Eesti tasandile.

Tegemist on kurva arenguga Eesti ühiskonna, Eesti venelaste, Keskerakonna ja ka Mihhail Kõlvarti jaoks isiklikult. Võib ennustada, et Keskerakond marginaliseerub ja muutub nišiparteiks. Kõlvarti tähetunniks jääbki Tallinna linnapea positsioon. Ning Keskerakonna radikaliseerudes leiavad tema koalitsioonipartnerid sotsid ennast Tallinnas ebamugavast positsioonist, kuna kontrollküsimusi hakatakse küsima ka nende käest.

Keskerakonna impeeriumimeelsemal vene tiival pole mõtet erakonna ülevõtmisest rõõmu tunda. Poliitiline vastandumine 1990. aastate alguse stiilis ei tule tagasi. Edukaid, Eesti ühiskonda sulandunud venelasi leidub igas Eesti erakonnas ning nende huvid on esindatud. Ja Eesti lahkumine NSVLi mentaalsest mõjusfäärist on kiirenenud.