Dario Martinelli: ilmalik revolutsioon – või ka mitte

Foto: Repro

Itaalia semiootik Dario Martinelli kirjutab, et küsimus, kas Vatikan peaks maksma Itaaliale kinnisvaramaksu, on tekitanud suure diskussiooni. Ainus, kes ei erutu, on katoliku kirik ise. Ja tuleb välja, et põhjusega.
 

Itaalia uus peaminister Mario Monti teatas 16. veebruaril, et alates järgmisest aastast hakatakse Itaalia tähtsaimat kinnisvaramaksu ICI rakendama ka katoliku kiriku omandile, vähemalt sellele, mida kasutatakse «ärilistel» eesmärkidel. Hinnatakse, et sel moel suudetakse koguda aastas ligikaudu 600 miljonit eurot.

Vatikani valduste ja omandi maksustamine on juba mõnda aega olnud Itaalia ajakirjanduses esiküljeteema, veel elavam on arutelu sotsiaalvõrgustikes. Sellistes keskkondades nagu Facebook on tekkinud loendamatu hulk gruppe ja üksikisikuid, kes kinnitavad, et kui eraisikud, vabaühendused ja muud organisatsioonid peavad tasuma Itaalia riigile maksu oma Itaalia pinnal asuva vara eest, siis peab seda tegema ka Vatikan, kelle vara on (eriti Itaalias) hämmastavalt palju.

Sellistele väljaütlemistele on järgnenud tulised debatid «jumalateotajatest ateistide» ja «sõgedate konservatiivide» (nii nad teineteist viisakamal juhul nimetavad) vahel, kus esimesed on seisukohal, et kinnisvara on kinnisvara ja punkt, teised aga nõuavad, et austataks teatava omandi pühadust.

Facebooki edukas petitsioon oli üks vahend, millega erakond Itaalia Radikaalid (mis pooldab maksustamist) avaldas möödunud aasta augustis survet tollasele peaministrile Silvio Berlusconile.
Institutsionaalsel tasandil on ka Euroopa Komisjon alustanud katoliku kiriku maksuprivileegide uurimist ja nõudnud, et härra Monti leiaks lahenduse, sest praegune olukord rikub ELi konkurentsiseadusi. Monti saatis konkurentsivolinikule Joaquín Almuniale kirja, milles kinnitas, et ICI hakkab lõpuks kehtima.

Jah, kui see kõik korraga toimus, tundus, et tegemist on monumentaalse, ajaloolise tähtsusega sündmusega.

Tervelt kaks nädalat tundus.

Ja siis enam mitte.

Vatikani esindajad, katoliiklik ajakirjandus, usurühmitused, sõnaga kõik «sõgedad konservatiivid» olid selle koha pealt kummaliselt vaiki. Jah, nad kortsutasid kulmu ja tõepoolest tegid isegi mõned pahakspanevad avaldused, aga see jäi palju tagasihoidlikumaks kui meie, «jumalateotajatest ateistid», olime oodanud.

Ei tulnud ei Monti ekskommunikeerimist, küüslauguvanikust kraesid kurjuse käsilaste maksukogujate tõrjumiseks ega KKK sekkumist nende uskmatute lintšimiseks, kes olid andnud allkirja Facebooki petitsioonile.

Vastupidi, reaktsioon oli nii leebe, et paljud, sealhulgas mina, hakkasid mõtlema, milles siin õieti konks peitub.

Mõistagi oli esimene samm kerge arvutamine. Itaalia ühiskondlike ja majanduslike uuringute agentuuri ARES kinnitusel kuulub katoliku kirikule järgmisi varasid:

üle 59 000 krundi, kus asub umbes 90 000 eri otstarbega hoonet (kiriklad, õppehooned, haiglad, hooldekodud jne);

tuhatkond mittekiriklikku krunti, mida haldavad või rendivad kirikuasutused;

üle 500 seminari, ligemale 8000 eri taseme kooli (sealhulgas 135 ülikooli), üle 6000 eri laadi tervishoiu- või sotsiaalasutuse.

Kõige selle väärtus ulatub üle 1200 miljardi euro. See tuleks niisiis võtta algsummaks, millelt ICId arvutama hakata. Ja siis tuleb välja, et katoliku kirik peaks tasuma Itaalia riigile kohe kaugelt rohkem kui 600 miljonit eurot aastas. See summa oleks kaheksa miljardit eurot – jah, miljardit, mitte miljonit. Ehk oma kolmteist korda rohkem, kui näeb ette Monti kava.

Siin ei ole arvestatud 0,8 protsenti tulumaksust, mida Itaalia kodanikud vabatahtlikult loovutavad katoliku kirikule (niinimetatud 8 x 1000 maks). Aga olgu, see on enam-vähem inimeste enda tahe, nii et jätame selle rahule (enam-vähem tähendab siin seda, et seda on võimalik eraldada muudelegi saajatele, sealhulgas teistele kirikutele, ent nende ja üldse selle võimaluse kohta liigub väga vähe teavet, samal ajal tuletab aga aastast aastasse võimas reklaamilaine, mis langeb just ajale, mil itaallased tulu deklareerimisega tegelevad, meelde katoliku kiriku suuremeelsust, üllust ja headust).

Kuhu jääb siis puuduolev 7,4 miljardit eurot? Kus see konks peitub? Neid on tegelikult õige mitu.
Esimene konks: ICI ei käi «mittetulundusliku» omandi kohta. Ja kahtlemata on vähemalt osa kiriku omandist mittetulunduslik.

Teine konks: veel hulk omandit on kaheldava staatusega ja nende «mittetulunduslikkuse» üle peaks otsuse langetama üksikjuhtumite kaupa. Ometi on kõik need välja jäetud. Hea näide halli tsooni kohta on katoliku koolid. Kas erakoolid on mittetulunduslikud ettevõtted? Kindlasti nõuavad vähemalt mõned katoliku koolid iga kuu või vähemalt aastas teatava summa raha ning tasuda tuleb ka mõningate teenuste eest (koolitoit, koristamine jne).

Samas vastab tõele, et seda laadi «ettevõtete» puhul suudab hea raamatupidaja eelarve üsna vähese vaevaga tasakaalus hoida. Sama probleemiga seisavad päevast päeva silmitsi väikeettevõtjad: ikka leidub mõni unustatud arve, kadunud ese või – mis on veidi pahaendelisem – sõpradega peetud pidu, mille eest tasutakse kui ärilõuna eest.

Natuke liitmist ja lahutamist ning eelarve ongi kenasti tasakaalus. Koolid, hospiitsid, heategevusasutused võtavad vastu tublisti raha ja ometi ei paista, nagu teeniksid nad kasumit. Nii et ka neile maks ei rakendu, ehkki tasub märkida, et teised, ilmalikud Itaalia erakoolid peavad ICId tasuma.

Ja kolmas konks: härra Monti ettepanek tuli väga õigel ajal. Kui Itaalia valitsus poleks midagi ette võtnud, oleks Euroopa Komisjon uurimist jätkanud ja on päris usutav, et ta oleks nõudnud maksude täielikku tasumist ning lisaks ka võlgade kustutamist, mis on kogunenud sellest ajast, kui ELi konkurentsiseadusi rikkuma hakati – ehk siis 2005. aastast, mil Berlusconi vabastas kiriku täielikult ICI tasumisest. Ah, milline õnnelik kokkusattumus!

Sestap pole imestada, et katoliku kirik ei vaevunud kuigi palju erutuma. Nad teadsid, et varem või hiljem tuleb see niikuinii (kas või ELi kaudu), ja praegu paistab, et nad saavad hakata maksma nii vähe kui üldse võimalik.

Rääkimata juba sellise lahenduse retoorilisest potentsiaalist, mis tõenäoliselt võimaldab näidata kirikut kui riigi ahnuse ohvrit. Ma juba ootan lisamakse katoliku koolides ja haiglates ning uusi 8 x 1000 maksu reklaame. Mind ei paneks üldse imestama, kui selle juures kasutataks ohtralt ära püha Assisi Franciscuse nime.

Igatahes härra Almunia reageeris üpris heakskiitvalt. Ta nimetas Monti ideed «märkimisväärseks edenemiseks», kuigi lisas, et uurimine kestab ja Euroopa Komisjon jälgib, kas Itaalia parlament plaani ikka heaks kiidab ja millistel tingimustel.

Senikaua käib aga arutelu agaralt edasi Facebookis, kus võib näha juba kümneid kogukondi, kui kirjutada otsingusse kas või ainult ICI ja Chiesa.

On aeg klõpsata mõnele «like»-nupule.