FOTO: Corbis/Scanpix

Kas me teame, missugune on ehtne ajalugu? Vastus seisnebki selles, et lahing ei käi mitte ajalugude, vaid narratiivide vahel, kirjutab Erkki Bahovski. Ning häirekellad helisevad valjusti nii meil kui ka mujal siis, kui midagi ei vasta tuttavale narratiivile.

Teleseriaal «Sõja­printsess Xena» oli vahepeal üks mu soosikuid – mitte võitlusstseenide pärast, vaid selle tõttu, et pea igal korral pani imestama uljus, millega seriaalimeistrid paigutasid sõjaprintsessi kord ajas mõnisada aastat ettepoole, mõnikord samapalju tahapoole.

Tekkis n-ö sportlik huvi, kuhu Xena siis seekord on sattunud – võitlema Kreekas näiteks pärslastega või Gallias Caesariga.

Keerulisem on lugu muidugi siis, kui vaatame filmi või etendust, loeme raamatut või kuulame kuuldemängu, mis on «Xenast» märksa autentsem. Või vähemalt püüdleb suurema autentsuse suunas. Tavatarkus ütleb, et säärane ajalooline žanr aitab kaasa ajaloo mõistmisele nii meil kui ka mujal.

Vahekord tegeliku ajalooga ei ole siiski nii lihtne. Tuleb meeles pidada, et igasugune ajalooteos on ise lihtsustus. Ehkki ajalugu on tervik, on selle mõistmiseks ja paremaks meeldejätmiseks ajaloolased selle periodiseerinud, olles tõstnud välja eraldi sündmusi ja ajaloolisi isikuid, kes peaksid olema vaadeldava perioodi seisukohalt olulised.

Nõnda ongi ajalooline ilukirjandus mis tahes vormis omakorda lihtsustus lihtsustusest. Kas säärane olukord vajab muutmist, ja kui jah, siis mida annaks ülepea ära teha?

Lapsevanemana on tulnud nüüdseks juba päris mitu korda seletada, et kõik filmis nähtu ei vasta ajaloolisele tegelikkusele. Kuid kui tegelikkus on filmidest ja raamatutest hirmutavam?

Mul ei olnud häid vastuseid laste miks-küsimustele Tallinna 1944. aasta pommitamise, küüditamiste ja Nõukogude okupatsiooni kohta. Kui teatud sorti filmid on alla 12- või 14-aastastele keelatud, siis ajalugu seda ei ole, olles – Eesti puhul kindlasti – hirmutavam kui kuskil filmis vilksatav paljas ihu või taaruvad zombid.

Lapsi ju üldjuhul soovitakse säästa õudustest, et lapsepõlv oleks helge, kuid Harju tänavat Tallinnas ju lastele sulgeda ei saa ja nii tekivadki küsimused, miks seal maju ei ole.

Ent ega täiskasvanudki suuda ajaloolist tegelikkust tihti fiktsioonist eristada. Seda ei saa neile ka ette heita – fiktsiooni ehk sekundaarne eesmärk on kedagi ajalooliselt harida, enamasti on tegemist ikkagi rahateenimise katse või loomingulise palanguga.

Mõnikord satuvad need kokku ja siis kalduvad süüdistused rahategemise suunas. Ometi on tulemuseks see, et enamik teab ajaloost vaid «valitud palu», seda, mida raamatud ja filmid on neile ette söötnud.

Puudu jääb üldistustest ja seostest. Tiit Hennoste kritiseeris hiljuti kirjandi kirjutamist (Õpetajate Leht, 2.03), öeldes, et kirjand tekitab klišeelist mõtlemist. «Kõik kirjandite lugejad tunnistavad, et neis on järjest enam klišeesid, mille puhul kirjutaja eeldab, et nii saab hea hinde,» nendib Hennoste.

Jah, aga sel juhul ongi kirjand tagajärg, mitte põhjus. Selle tagajärg, et koolis ei õpetata asju seostama ja iseseisvalt mõtlema. Seda nii kirjanduse kui ka ajaloo tunnis. Klišeed tekivad juba enne kirjandi kirjutamist.

David Vseviov kirjutab viimases Tunas, kuidas ta ei saanud koolis rääkides kasutada näidet Alexandre Dumas’ «Kolmest musketärist», sest peaaegu keegi polnud klassis seda lugenud. Samamoodi tegeletakse ajalootunnis faktide tuupimisega. Olematu lugemus ja faktid faktide enda pärast ei panegi kedagi head kirjandit kirjutama.

Ajalooteaduse seisukohalt on oluline muidugi spetsialiseerumine. Keegi ei saa kõigest kõike teada. Ometi tundub, et üldkäsitlused kipuvad liiga varju jääma.

Üldkäsitlused, ehkki lihtsustavad, on vajalikud sellepärast, et näitavad ajaloosündmuste omavahelist seotust. Kust me oleme tulnud ja miks me teeme nii, nagu teeme. Kui toetuda ainult kitsastele monograafiatele, jäävad sisse tühikud. Väga palju on kirjutatud näiteks 1939. ja 1940. aastast Eestis, kuid vähem aastaist 1941–1944, mil siin oli Saksa okupatsioon.

Eelmisel aastal Tallinna külastanud ajaloofilosoof David Carr pakub Tunas mõningase vastuse, miks kirjutatakse mõnest teemast rohkem ja teisest vähem. «Ent nagu me nägime, on minevikuteadlikkus alati olemas avalike või rahvalike narratiivide kujul, mis seostuvad grupi-, regionaalse, etnilise või rahvusliku identiteediga,» kirjutab ta.

1939. ja 1940. aasta on Eesti praeguse rahvusliku narratiivi üks põhialuseid, Saksa okupatsioon mitte. Siit ka vastus, miks viimasest ajajärgust vähem kirjutatakse.

Narratiividega seostub ka ajaloovõltsimise teema. Igasuguse võltsimise aluseks on originaal: selleks et võltsida, peab olema teadmine autentsest esemest või nähtusest. Seda nii võltsijail kui ka võltsimisküttidel. Selleks et ära tunda valeraha, peame teadma, missugune on ehtne raha.

Kas me teame, missugune on ehtne ajalugu? Vastus seisnebki selles, et lahing ei käi mitte ajalugude, vaid narratiivide vahel. Sestap toodavadki filmid ja raamatud edasi narratiivi, mis, tõsi küll, põhineb järjest rohkem meelelahutusel kui ilukirjandusel või tõsisel filmikunstil. Me lahutame oma meelt ette tallatud narratiiviga.

Häirekellad kõlisevad nii meil kui ka mujal siis, kui midagi ei vasta narratiivile. 1990. aastate alguses näidati soomlaste vändatud «Talvesõda» nii eesti- kui ka venekeelsele vaatajale eraldi subtiitritega. Soome keelest arusaamisega raskusi ei olnud ja et eestikeelsele vaatajale mõeldud seanss oli välja müüdud, läksin venekeelsele. Poole filmi pealt hakkas saal tühjenema – ilmselt need, kes olid näinud filme Punaarmee võitmatusest, ei suutnud taluda mõtet punakotkaste lüüasaamisest.

Eesti poolelt on samasuguseks näiteks avastus, et Konstantin Päts sai Vene saatkonnalt mitme aasta jooksul «mõõdukat tasu». Kogu Teise maailmasõja temaatikat ei ole mõtet mainidagi, piisab vaid, kui öelda, et eestlaste ja venelaste ajaloonarratiiv on teineteist välistavad. Piltlikult öeldes pretendeerib kumbki pool õigele rahale, viidates nii, et teine pool kasutab valeraha.

Häid retsepte, kuidas meelelahutuslikkust ja narratiive millegi tõsisemaga tasakaalustada, peaaegu ei olegi. Kooliharidus on sellele tavaline vastus, kuid nagu eelnevast nägime, kipub see jääma mitte just kõige süsteemsemaks.

Eks veidi lisa ka teadmised vanemailt inimestelt, kuid siin kipub asi liikuma dotseerimise suunas – «te ei saagi sellest ajast midagi teada, sest te ei elanud sellal» –, ent kas tolles ajastus elanud ikka teavad kõike? Kas nõukaajal elanud on kursis sellega, mida arvati Kremlis? Kas praegu elavad teavad näiteks, mis otsuseid langetatakse Toompea või Valge Maja kulisside taga?

Ehk tohib siin pakkuda välja veel üht võimalust, milleks oleks ehteestlaslik umbusk. Veidi irooniliselt väljendudes on umbusk kooskõlas rahvusliku vaimu ja traditsiooniga. Niisiis, kui kõik oleksid sama umbusklikud ka juhul, kui teile pakutakse ajaloo pähe igasuguseid asju, nagu te olete selle suhtes, mida kõneleb valitsus, oleks teie ajaloopilt ka terviklikum.

Aga paraku on näha otse vastupidist: sotsiaalmeedias ja netikommentaariumis võtavad võimust erinevat laadi vandenõuteooriad, osa asju vaikitakse teadlikult maha jne. Hea minek on muidugi ka vabamüürlastest ja muudest (sala)organisatsioonidest kõnelevatel raamatutel.

Asjakohase näite vastavast ajalookäsitlusest võib leida History Channelist, kus räägitakse vandenõuteooriatest, UFOdest, kirvemeestest ja jumal ise teab veel kellest või millest. Ent kanalil leidub ka korralikke dokke ja ajaloolaste kommentaare.

Sama on meie raamatupoodidega: ilmub üha imelisemaid teooriaid, aga poelettidel on näha ka austusväärseid autoreid. Ei saa muidugi pahaks panna, et ajaloost loetakse hõlpsalt seeditavaid tekste – korralik, kõikidele teaduskaanonitele vastav ajalooteos on tavalugejale ilmselt igav ja kuiv.

Ei saa samas ka nõustuda ettepanekuga, et las need asjad elavad sõbralikult eraldi – tegelegu meelelahutus oma asjade ja professionaalne ajalooteadus oma asjadega. Need on seotud, läbi põimunud ega ole meie teadvuses eraldi.

Need kaks suunda jäävad omavahel võistlema, meeldigu see kellelegi või mitte. Meelelahutuslik ajalugu täidab suure osa meie meedia- ja mõtteruumist, ometi võiks kuhugi ajunurgakesse reserveerida ka teadmise, et teleseriaal pole tegelik ajalugu.