JUHTKIRI ⟩ Armastame lendoravaid

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eesti erametsaliit soovis kliimaministeeriumilt maadevahetuse võimalust.
• Iga omanik peab saama mõistlikku kompensatsiooni, kui tema maatükki tabavad mingid piirangud.
• Uus võimalik maadevahetus kätkeks endas taas sahkerdamise võimalust.

Tänases Postimehes kirjutab Ülle Harju Eesti Erametsaliidu ja kliimaministeeriumi vaidlusest. Nimelt soovis erametsaliit, et kui omaniku maale kehtestatakse uusi või täiendavaid looduskaitselisi piiranguid, saaks omanik küsida vahetusmaad kusagil, kus neid piiranguid pole, sest riigi pakutavad teised kompensatsioonivariandid on nigelad.

Kogu temaatikas on üks iva, mis vajab siiski teistsugust probleemipüstitust. Enne seda ütleme aga kohe ära, et Postimees ei poolda maadevahetuse taastamist. Eesti ajaloos on olnud selline periood, kui keskkonnaminister oli Villu Reiljan, maa-ameti juht Kalev Kangur ja põllumajandusminister Ester Tuiksoo. Toonased maadevahetused lõppesid kehvasti: suuremat sorti kriminaalasjaga. Pole põhjust arvata, et uus võimalik maadevahetus ei kätkeks endas taas sahkerdamise võimalust, kuna kahte täpselt samasugust katastriüksust ju ei eksisteeri.

Teiseks, kliimaministeeriumi kantsleri Keit Kasemetsa intervjuust ilmneb, et riik on hakanud paremini raha maksma nendele maaomanikele, kelle maaüksust tabab mingi looduskaitseline piirang. Miks varem oli kompensatsioon pisut nigelavõitu, selle üksikasjades on kliimaministeerium kidakeelne. Mis on olnud, see on olnud.

Mis on siis meie meelest antud vaidluse iva? Iva seisneb selles, et iga omanik peab saama mõistlikku kompensatsiooni, kui tema maatükki tabavad mingid piirangud ja kannatab tema võimalus oma maad majandada. Küllap on kõik kuulnud taristu talumistasudest. Kellegi maale rajatakse elektriliin, sellele peab olema tagatud juurdepääs ning sinna alla ei saa istutada puid. Või näiteks juhtum, kus Estlink 2 lõikas Lüganuse vallas inimese planeeritud lubjakivikarjääri pooleks ja kaevandada enam ei saa. Esimesel juhul tuleks maksta mõistlikku talumistasu, teisel juhul tasuks kaaluda kogu karjääri turuhinnaga riigile ostmist – mis poleks riigile halb kaup, kuna maavarade hulk maailmas väheneb.

Omaette küsimus on nüüd tasu «mõistlikkus». Praegused taristu talumistasud on ilmselgelt naeruväärselt väikesed. Mis puutub maade riigileostu täiendavate looduskaitseliste piirangute puhul, siis selleks vajalike summade suurendamine kliimaministeeriumi poolt on samm õiges suunas. Kuid ilmselt oleks vaja rõhutada sõna «kompensatsioon». Tegemist ei saa olla kasuliku ärimudeli ehk riigi lüpsmisega. Igas äris peitub oma äririsk ning kui korraga ilmub majandusmetsa lendorav – keda me kõik armastame –, siis on tegemist äririski realiseerumisega, mille eest peab maaomanik saama küll hüvitist, kuid mitte enamat.

Vastasel korral poleks ilmvõimatu kujutleda situatsiooni, kus lend­oravaid või muid kaitsealuseid loomi püütakse kastidega ja viiakse vajalikule kinnistule. Kord Ihastes rippunud silt «kaitsealuste taimede istutamine kinnistule keelatud» omandaks täiesti uue tähenduse. Ainest aruteluks on, maadevahetuseks siiski mitte.