VIKTORIA LADÕNSKAJA-KUBITS ⟩ Miks eesti poliitik enam meediat ei karda?

Viktoria Ladõnskaja-Kubits Foto: Erakogu

Enamik ajakirjanikke mäletab koolipingist, et meedia üks oluline ülesanne on valvata loodud korda, muu hulgas tasakaalustades poliitikuid. Ja järsult on see ülesanne muutunud aina raskemaks. Sest poliitikutel on meediast suva. Miks?

Jätame korraks kõrvale kogu teoreetilise baasi, et mis on meedia roll ühiskonnas ja mis on auditooriumi, valitseja ja ajakirjaniku kolmnurgamudeli printsiibid. Lähme kohe sinna, kus on huvitavam osa, miks vanaviisi enam ei toimi ehk miks «avaldan artiklit», sellega «lugeja saab teada» ja «poliitik peab vastutama» loogika ei näi enam toimivat. Selleks on mitu põhjust.

Esiteks, mullistumine. Tänasel päeval on informatsiooni liikumine ja jõudmine auditooriumini kõvasti muutunud. Muidugi on olemas baaskanalid, aga oma auditooriumi (ehk siis poliitkeeli potentsiaalsete valijate) jaoks on erakonnad ammu loonud omad kanalid. Seda meisterlikkust demonstreeris kunagi Edgar Savisaar, nii telepildi kui ka venekeelse kanali hoidmisega. See toimis. Alguses teiste erakondade poliitikud sõdisid sellele vastu. Tänaseks on aga paljudel poliitjõududel oma meediaväljundid. Olgu need Uued Uudised, Eesti Uudised, Kesknädal, sotsiaalvõrgustikus loodud kanalid. Lisaks veel teadmine, milliseid baaskanaleid kasutab konkreetse erakonna potentsiaalne valija ja selle valikust lähtudes kanalitega arvestamine või mittearvestamine. Selline kord tähendab sisuliselt seda, et ühiskonnas info saamine on mullistunud. Teadmine sõltub sellest, millises kanalis inimene istub. Ja poliitiku huvi on oma sõnumi haldamine tegelikult ainult seal, kus on ta auditoorium.