ANTI AASMAA ⟩ Kas tõesti on õigusteadus muutunud reaalteaduseks?

Kohtusse minnakse selgust saama. Pildil on kohtuhaamer. Foto: Kristjan Teedema

Kas tõesti ärkasin ma peale jõule imedemaal, kus juura on muutunud reaalteaduseks ja enam kohtus vaidlema ei peagi. Just selline tunne valdas mind, lugedes oma organisatsiooni juhatuse liikme mõttekäiku ühes päevalehes: «Noortel prokuröridel on probleemid kasvatusega», kirjutab vandeadvokaat Anti Aasmaa.

On ilmselt märgiline, et see intervjuu ilmus päevalehes, mida peetakse Eesti kollaseimaks. Pean tunnistama, et viimasel ajal on mul tekkinud arvamus, et nii mõnedki juristid ei pühendu enam autoriteetsust tekitavate arvamuste avaldamisele, vaid paratamatult on tänapäeva infomaailmas tööriistaks muutunud pigem mahlakate ja klikke toovate mõtete reprodutseerimine teiste vastaspool olevate mittesarnaselt mõtlevate juristide vastu. Eks oma pisikene eeskuju on siin ka riigikohtul ja kohtutel, kelle lahendites kohtab autoriteetsete ja akadeemiliste tekstide kõrval viimastel aastatel samuti ka mahlakaimaid menetlusosalisi iseloomustavaid ning nende seisukohti kummutavaid fraase.

Vähemalt Tartu Ülikoolis, kus mina õigusteadust õppisin, oli selgelt arusaam, et «kaks juristi, kolm arvamust» ning lõplik tõde selgub ikka ainult vaieldes. Tõsi, 1990ndatel oli Eestis ka palju eraülikoole ja ei saa välistada, et kusagil õpetati ka õigusteadust kui reaalteadust, s.o 1+1+1 tõendit tähendab süüdimõistmist ja 1+0+1 tõendit õigeksmõistmist. On täiesti ilmne, et selliseid tehteid teha ei saa. Tõendeid hindab ikka kohus oma siseveendumuste järgi ja kogumis. Seetõttu ei saa ma kuidagi nõustuda mõttekäiguga, et kohtusse ei tulda selgust saama, selguse pead saama juba ülikoolis, ja sellest tehtud meelevaldse järeldusega, et kui sul on õigusteadmistes lüngad, siis neid kohtusse katsetama tulla ei sobi.