JUHTKIRI ⟩ Kümme kaunist hetke, mis jäävad kestma

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Lõppevasse aastasse jääb otsus minna üle eestikeelsele haridusele.
• Vastu on pidanud nii Ukraina kaitse kui demokraatliku maailma ühtsus.
• Igast halvast, igast raskusest on võimalik lõppkokkuvõtteks leida midagi positiivset.

Vana aasta minek on ikka selleks hetkeks, kuhu tahetakse jätta kõik halb ning kus tulevikku vaadatakse lootusrikkalt ja antakse ka mitmesuguseid lubadusi – tõsi, neist mõnedega võidakse hätta jääda juba kolmekuningapäevaks.

Mõeldes lahkuvale 2023. aastale, tuletame meelde geniaalse Artur Alliksaare luuleridu: «Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu./ Mis kord on alanud, lõppu sel pole./ Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.»

Mõeldes Ukraina sõjale, mõeldes Iisrae­li tapatalgutele ning mõeldes manduvale Eesti poliitikaelule ja jätkuvale majandussurutisele, pole lõppev aasta olnud siiski just parimate killast ning on põhjust arvata, et mõneks ajaks jääbki kestma kole. Kuid kestma jääb ka kaunis! Mõtleme hetkeks nendele momentidele, mis on olnud 2023. aastal helged või vähemalt lootustandvad ning ühel hetkel märkame, et neid polegi nii vähe.

Esmalt, lõppevasse aastasse jääb otsus minna üle eestikeelsele haridusele: selle otsuseni jõudmiseks kulus 32 aastat. Nagu on näha, leidub vastupuksijaid, kuid otsus on tehtud ning nüüd on pigem põhjust arvata, et karavan hakkab vääramatult liikuma.

Teiseks, Venemaa on proovinud nii ja on proovinud naa, kuid vastu on pidanud nii Ukraina kaitse kui demokraatliku maailma ühtsus. Euroopa Liidu tippkohtumisel läks Orbán tualetti ja Ukraina sai koos Moldovaga ühendusega kutse liitumisläbirääkimistele. Ehkki aasta lõpus on kõlanud pessimistlikke noote, töötab aeg arvatavasti ikkagi Venemaa kahjuks. Ukraina on saanud oma moodsad jalaväe lahingumasinad, on saanud tankid Leopard ja Abramsid kohe tulevad, ning kohe tulevad ka F-16 lennukid. Venemaa Musta mere laevastik on kandnud suur kaotusi ja tõrjutud mere idaossa – riigi poolt, kel üldse laevastik puudub.

Tähtis on hinnata seda, mis on tõeliselt tähtis: meie lähedasi ja kalleid.

Kolmandaks, eelmise punktiga seonduvalt, suures spordis me niipea ikkagi Venemaad ega Valgevenet nende oma lipu all võistlemas ei näe. Ka siin on maailma ühtne hukkamõistev rinne agressori ja tema toetaja vastu pidanud.

Neljandaks ja eriliselt hea uudisena Eestile – Soome on saanud NATO täisliikmeks. Isegi sõjandusest kaugele inimesele peaks olema selge, kuivõrd palju hõlpsamaks muudab see fakt Eesti kaitsmise Venemaa rünnaku vastu ning kuivõrd suurendab see meie turvalisust. Soomel on üsna tugev sõjavägi, temaga koostöös on võimalik Soome laht vajadusel sulgeda ning võimaliku konflikti puhul on meil olemas head varustuskanalid.

Viiendaks, ehkki majanduslangus kestab teist aastat, ei ole meil läinud veel nii hullusti, kui oleks võinud minna. Inimesed jõuavad eluasemelaenude eest maksta ja nende kodud on alles. Tööpuudus pole kasvanud nõnda palju, kui kardeti. Inflatsioon ja hinnatõusud on pidurdunud ning samuti euribori tõus; on põhjust arvata, et hiljemalt järgmise aasta teises pooles hakkavad intressid langema.

Kuuendaks, aastatepikkune metsavale on välja tulnud: meil tõesti raiutakse metsa jätkusuutmatult, seda pole enam võimalik eitada või varjata ning ka kliimaministeerium (kuhu liideti keskkonnaministeerium) möönab, et on vaja uut arusaama.

Seitsmendaks, on leidnud kinnitust, et inimkond on siiski võimeline asteroide tõrjuma ja tegemist pole pelga Hollywoodi stsenaariumiga. Praeguseks on selgeks saanud, et NASA-l õnnestus muuta Dimorphose-nimelise asteroidi orbiiti. Seega, kui meid peaks ähvardama kokkupõrge mõne asteroidiga, on meil olemas tehnoloogia selle vältimiseks.

Kaheksandaks, Covid on taandunud ohutumaks viiruseks ning on leidnud lõplikku teaduslikku kinnitust, et ­mRNA-l põhinevad ravimid ja vaktsiinid on uus kaitseliin uute haiguste vastu – ehkki antivaktseritele see jutt kindlasti ei meeldi, aga mis teha. Meditsiiniuudiste vallas tundub ka, et on leitud uusi lahendusi rasvumise vastu, millest me kindlasti kuuleme lähemalt järgmisel aastal.

Üheksandaks, vaatamata kõiksugusele kommunikatiivsele abrakadabrale pole ajakirjandus ja sõnavabadus olnud Eestis summutatavad ning tõde tõepoolest tõuseb ja vale vajub, mis kindlasti jätkub igas eluvaldkonnas – eriti aga poliitikas, tõusmist ja vajumist ka uuel, algaval aastal.

Kümnendaks, spordivaldkonnas on olnud fenomenaalne edu Eneli Jefimoval ujumises ja Kristin Tattaril kettagolfis. Väga head mängud on pidanud naiste võrkpallikoondis.

Kuid nagu ütleb telereklaam, see pole veel kõik. Meenutame Anna Hintsi «Savvusanna sõsarate» edu. Postimehe kirjastus on välja andnud hulga olulisi Eesti mõtteruumi avardanud raamatuid: näiteks Richard Tarnase «Õhtumaa vaimu passiooni» ning Elmar Salumaa «Filosoofia ajaloo» I ja II osa.

Lõpetuseks jätkame Artur Alliksaare sobiva luulesalmi tsiteerimisega: «Ei ole mõttetult elatud aegu./ Mõte ei pruugigi selguda praegu./ Vähemat, rohkemat olla ei võinuks./ Parajal määral saab elu meilt lõivuks.»

Niisiis, ükskõik kui raske tundub antud ajahetk, igast halvast, igast raskusest on võimalik lõppkokkuvõtteks leida midagi positiivset. Liialt lihtsat elu võibki pidada vegeteerimiseks. Raskused panevad meid mõtlema, ennast muutma ning paremini hindama kõike positiivset, mida pole kokkuvõttes olnud sugugi vähe!

Tähtis on hinnata seda, mis on tõeliselt tähtis: meie lähedasi ja kalleid. Head uut, 2024. aastat!