AIMAR ALTOSAAR ⟩ Aeg enne või peale tehisaru võidukäiku

Fotolavastus noortest õpilastest, kes kasutavad abivahendina ChatGPT tehisaru. Foto: Madis Veltman

Tehnoloogilise progressi tippsaavutuseks peetava tehisaru võidukäik kogub tuure, selle lihtsamad rakendused on muutunud kättesaadavaks igaühele. Mida aga see bittide, ülitillukeste protsessorite ja virtuaalsete võrkude maailm tegelikult juba on võimeline tegema, teavad vähesed, kui neidki veel leidub. Päris tehisaruni ja seega ka kardetud singulaarsuseni pole inimkond veel jõudnud ning võib küsida, kas jõuabki.

Kui silmas pidada teaduse ja tehnoloogiate arengu kiirust, kus tehismälude mahud kahekordistuvad mõne aastaga, samas kui kvanttehnoloogia on alles algusjärgus, pole kahtlustki, et me võiksime tehisaruni jõuda. Seda aga juhul, kui vabade demokraatlike riikide maailm, kus on loodud need imelised tehnoloogiad ja tagatud inimeste kõrge elukvaliteet, püsima jääb. Kuid kas jääb, kui rahvusvahelised organisatsioonid on kaotanud tõsiseltvõetavuse ja diktaatorid on hakanud oma võimu nimel naaberrahvaid hävitama, millest aga demokraatliku maailma riigijuhid püüavad häbelikult mööda vaadata?

Sest ka suur osa demokraatlikke riike on kas juba jõudnud või jõudmas ohtlike sisemiste vastasseisudeni, mille tulemusena võib demokraatlike vabaduste asemel riigis kehtima hakata autoritaarsete tegelaste juhitav demokraatia, kus vabadustel pole enam kohta. Sealt edasi pole enam palju minna, et lakkaks ka teaduse areng ja uute julgete ideede väljakäimine. Inimkonna ajaloos on selliseid arengu pidurdamisi olnud korduvalt, mis on lõpuks viinud kogu ühiskonna stagneerumise ja vaesumiseni.