JUHTKIRI ⟩ Virumaa raha põleb

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Valitsuse esindajast võib tõesti olla kasu, kuid ainult siis, kui ametikohaga kaasneb tegelik mõju.
• Ühe esimese asjana peab ta kustutama tulekahju seoses õiglase ülemineku fondiga (ÕÜF).
• Piirkonna probleemidele tuleb püüda leida pikaajaline lahendus.

Järgmise aasta suvel möödub 30 aastat Nõukogude vägede lahkumisest. Kuid okupatsiooni löödud haav – eestlaste ja vähemusrahvaste vahelise tasakaalu järsk ja vägivaldne muutmine – annab siiamaani valusalt tunda. Ja eriti valusalt annab see ennast tunda Ida-Virumaal. Võisime kõik selles veenduda eelmise aasta augustis, kui valitsus otsustas teisaldada Narva tankimonumendi.

Ida-Virumaa olukorra teeb veelgi keerulisemaks see, et seal paikneb Eesti põlevkivitööstus, mida ootab paratamatult ees sulgemine või vähemalt põhjalik ümberkorraldamine, kui me ei taha olla need, kelle lipukirjaks on «pärast meid tulgu või veeuputus!». Pole raske mõista, et töökohtade kadumine ei aita pingete leevendamisele kaasa.

Raske ülesandega toimetulemiseks nimetas valitsus oktoobris ametisse Ida-Virumaa esindaja. Endine Viru Keemia Grupi (VKG) arendusdirektor Jaanus Purga on selles ametis järjekorras kolmas – esimene oli Tiit Vähi aastatel 1990–1992 ja teine Indrek Tarand aastal 1993. See tähendab, et 30 aastat oleme saanud ilma selle ametikohata hakkama, aga nüüd enam mitte.

Piirkonna probleemidele tuleb püüda leida pikaajaline lahendus, kuid see lahendus peab arvestama Eesti strateegiliste huvidega.

Valitsuse esindajast võib tõesti olla kasu, kuid ainult siis, kui ametikohaga kaasneb ka tegelik mõju. Vastasel korral on oht, et ametikoht jääb pelgalt asendustegevuseks.

Ootused Jaanus Purgale on suured. Ühe esimese asjana peab ta kustutama tulekahju seoses õiglase ülemineku fondiga (ÕÜF). Majandus- ja kommunikatsiooniminister Tiit Riisalo (Eesti 200) ütlebki otse välja, et valitsuse esindaja töö prioriteediks number üks, kaks ja kolm on ÕÜF. Hiljemalt 2026. aasta lõpuks peab Ida-Virumaal olema laiali jagatud 252 miljoni euro eest toetusi. Kui seda ei suudeta, ähvardab Eestile mõeldud raha kaotsi minna.

ÕÜFi peamine eesmärk on luua Ida-Virumaale uusi töökohti ja meelitada piirkonda uut tööstust, mis suudaks asendada põlevkivitööstust. Paraku on ÕÜFi tingimused küllaltki ranged, mistõttu sai näiteks VKG plastijäätmete töötlemise tehas eitava vastuse. Üldse torkab silma, et ÕÜFist on saanud toetusi peamiselt avaliku sektori ettevõtted ja lõviosa eraettevõtetele antud toetustest on läinud ühele ettevõttele – Silmeti Narva magnetitehasele.

Jaanus Purga räägibki, et üks tema peamisi võitlusi seisneb ÕÜFi piirangute leevendamises, et toetusi saaksid ka näiteks turismiettevõtted. Ida-Virumaa majanduse mitmekesistamine on kindlasti õige tee, kuid idee rajada Venemaa piiri äärde kaitsetööstusettevõtteid ei tundu Ukraina kogemuse valguses mõistlikuna. Sama käib ka tuumajaama kohta.

See ei tähenda, et Ida-Virumaal ei peaks mõtlema suurelt. Piirkonna probleemidele tuleb püüda leida pikaajaline lahendus, kuid see lahendus peab arvestama Eesti strateegiliste huvidega. Senikaua kui sellist lahendust leitud ei ole, tuleb põlevkivitööstus käigus hoida. Kui on tööd, on inimestel raha ja pinged on kontrolli all.