MART KULDKEPP ⟩ Venemaa lüüasaamises pole erilist kahtlust

Ukraina snaiprid Donetskis. Foto: VIACHESLAV RATYNSKYI / REUTERS

Praeguseks on selge, et rindejoon 2023. aastal kuigivõrd kummalegi poole edasi ei liikunud ning eriti aasta teises pooles olid ka ukrainlased sunnitud asuma püsivasse kaitsesse. Segaste sõjasihtidega Venemaal on seda olukorda võimalik serveerida mingisuguse võiduna – vähemalt rinne pidas, režiim püsis ning agressioonisõja pidamine jäi väärilise karistuseta, kirjutab ajaloolane ja kolumnist Mart Kuldkepp.

Kõigi okupeeritud territooriumite vabastamist taotlev Ukraina aga rahul olla ei saa. Lootused jõudsaks edasiliikumiseks on hääbumas ning sõda on kujunenud pikemaajaliseks strateegiliseks mõõduvõtmiseks Venemaa, Ukraina ja mõlema poole liitlaste vahel.

Eesti ja teiste nn idatiiva riikide seisukohale, et tekkinud vastasseisus on Ukraina abistamine hädavajalik, ei ole loogilisi vastuargumente, sest hiljemalt pärast 2022. aasta veebruari said varasema lepituspoliitika viljad piisavalt selgeks. Ent kas eskalatsioonihirmust või siis mingitel muudel põhjustel jätkub venitamine ja viivitamine. Vähese poliitilise tahte kõrval on probleem kindlasti ka Euroopa alamõõduline kaitsetööstus, mis oma võimetusega piisavas koguses suurtükimürske toota on Venemaale kindlasti tuult tiibadesse andnud.