JUHTKIRI ⟩ Huumorivaba rahvusringhääling

Foto: Postimees

• Organisatsioon, mis kardab kriitikat, pole kõige parema tervise juures.
• Millegi ärakeelamine on tänapäevases võrgustunud ühiskonnas parim reklaam keelatud materjalile.
• Loodame, et ERR õpib juhtunust ja saab kriitikahirmust üle.

Vahetult enne rahulikku jõuluaega puhkes ERRi ümber skandaal, kui ETV peatoimetaja Urmas Oru andis eelmise nädala reedel eetrikeelu sketšisaate «Kinoteatri õhtune vöönd» viimasele osale. Tegemist oli viienda osaga sarjast, kus Hendrik Kalmet, Tõnis Niinemets ja Kait Kall püüdsid lõbustada televaatajat, ent samal ajal teha ka ühiskonnakriitikat.

Urmas Oru otsust on nimetatud nii tsensuuriks kui seda on õigustatud peatoimetaja õigusega otsustada, mis eetrisse läheb ja mitte, sest vastasel korral oleks kanal täiesti toimetamata. Oru ise on öelnud, et kui peatoimetaja peab saadet põhjendamatuks ja kallutatuks, võetakse see eetrist maha.

Kuna meediasse on lekitatud ärakeelatud saate tekst täies mahus, on kõigil huvilistel olnud võimalus hinnata selle jutuajamise põhjendamatust ja kallutatust. Alustuseks nentigem, et kolme mehe ERRi puudutav osa ei olnud satiir ega mistahes huumor. Jutt oli olemuselt tõsine ning torkas silma, et rääkijate allikad olid head.

Ehkki praeguseks pole selge, milliste järeldusteni jõuab ERRi laiem juhtkond ning uuel aastal kogunev ringhäälingu nõukogu Rein Veidemanni juhtimisel, võib kõrvaltvaataja juba teha paar olulist järeldust.

Organisatsioon, mis kardab kriitikat, pole kõige parema tervise juures, nagu on öelnud ka eetrist eemaldatud saate tegijad.

Esiteks, organisatsioon, mis kardab kriitikat, pole kõige parema tervise juures, nagu on öelnud eetrist eemaldatud saate tegijad isegi. Saate tekstist võib lugeda kriitikat Jaan Tootseni «Ööülikooli» sarja lõpetamise kohta, ERRi juhatuse tegevuse kohta, Raadio 2 õhtuse vööndi kaotamise kohta ja nii edasi. Kuna väga suure osa saatest moodustas ERRi tegevuse kritiseerimine, siis pole kriitika ja eetrikeelu omavahelist seost võimalik eitada.

Teiseks, millegi ärakeelamine on tänapäevases massimeediajärgses võrgustunud ühiskonnas parim reklaam keelatud materjalile. Kui nõukogude tsensuur keelas 1980. aastatel raadios laulu «Karuks istus vangikongis», ilmusid kiiresti välja põrandaalused lindistused raadioeetrist ja ka laulusõnad, mida enamik tolleaegseid noori teadis peast.

Muidugi on toimetajatel õigus materjali valida ja seda vajadusel tagasi lükata, selles pole üheski ajakirjandusorganisatsioonis kahtlust. Praegu käib aga jutt maksumaksja rahaga tehtud organisatsiooni kriitikatalumatusest iseenda sisu ja juhtimisotsuste kohta. Võrreldes erakanalitega on ERRi tegemine väga kulukas. Kuid sageli puudub saadetel vajalik kvaliteet, erinevalt organisatsioonis esinevale ja väljendatavale arvamusele, et kvaliteedigarantii annab automaatselt ERRi kaubamärk.

«Miks ei või näiteks Vikerraadio ajakirjanik rääkida kriitiliselt ETV telesaadetest?» küsis eetrist mahavõetud saates Henrik Kalmet. «/---/ Et siis on nagu mainekahju. Aga samal ajal positiivselt rääkida võib – see on ristturundus.»

Tõepoolest. Arvestades ERRi tegevuse hinnasilti on maksumaksjal õigus nõuda ainult parimat. Loodame, et ERR õpib juhtunust ja saab kriitikahirmust üle.