MART RAUDSAARE REISIKIRI ⟩ Tundub, nagu oleksin sattunud Sahara kõrbe

See vaikses Nîmesi kesklinnas nähtud autokleebis peegeldab ilmselt kõige paremini minu vaimuseisu, nagu see mind selles linnas veedetud päevadel valdas. Foto: MART RAUDSAAR

Jätkan lugejatega oma selle aasta suurima seikluse jagamist. Sõidan igal aastal korra või paar autoga Eesti ja Hispaania vahet ning parafraseerides «Onu Remuse jutte», olen alati soovinud, et juhtugu, mis juhtub, peaasi, et Prantsusmaal mingeid probleeme ei tekiks. Aga just Prantsusmaal jäin teel Eestisse juuni alguses korralikult hätta. Tundus, et mul on vaid kaks varianti: kas auto maha jätta või Prantsusmaale elama jäädagi (loo algne versioon on ilmunud ajalehes KesKus).

Nagu öeldud, vajusin õndsasse unne ning mind ei häirinud väga, kui keegi öösel tänaval karjus. Kuna toas oli üsna palav, magasin lahtise aknaga, kuid õnneks oli Rue Florian suuremast öisest möllust ja liiklusmürast eemal.

Magasin hästi ning ärkasin puhanuna. Õues oli juba valge, nagu suvel ikka varakult valgeks läheb. Keetsin endale putru ja hävitasin viimaseid toiduvarusid. Köök oli tõepoolest tehnikaga hästi varustatud ja sobilik kokkamiseks. Vannituba tundus seevastu väga kitsas ja laminaatparkett õõtsus jalgade all.