AGO RAUDSEPP ⟩ Jõuluvana vastutus

Jõuluvana Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Ma sammusin mööda lumist Wismari tänavat maja poole, kus minu kolm lapselast jõuluvana ootasid. Mulle kõndis vastu noormees, nina telefonis. Minuga kohakuti jõudes tõstis ta korraks pilgu telefonilt ja hetkeline äratundmisrõõm valgus üle tema näo. Ta teretas mind viisakalt nagu lapsed koolis direktorit teretavad ja jätkas siis telefoni vahtides oma teed.

Mind oli ette hoiatatud, et kui Ella ema oli nelja-aastane, siis oli ta kõikide ees jõuluvanale teatanud, et sa oled ju taadu. Ma püüdsin käituda nii, nagu ma tavaliselt kunagi ei käitu. Rääkisin kõva häälega ja naersin kogu aeg ho-ho-hoo, nii et vats vabises – see tähendab padi, mille ma olin endale püksi toppinud. Ma arvasin, et jõuluvanad teevad nii.

Ma pidin natuke hoogu maha võtma, sest kui ma järjekordselt ho-ho-hoo karjusin, siis hakkas alla kaheaastastel kaksikutel suu ümber nutuvõru tekkima. See-eest kolmeaastane Ella mind ei kartnud ja tuli mulle julgelt põlve peale istuma. Mõne aja pärast lubasid ka kaksikud endale pai teha.