MART RAUDSAARE REISIKIRI ⟩ Kolm ja pool päeva tormilisi seiklusi Prantsusmaa garaažides

Pole midagi paremat kuumast suvepäevast Prantsusmaa kiirteel rikkis autoga, mis on täis oliiviõli kaste. Foto: MART RAUDSAAR

Jagan lugejatega oma selle aasta suurimat seiklust. Sõidan igal aastal korra või paar autoga Eesti ja Hispaania vahet ning parafraseerides «Onu Remuse jutte», olen alati soovinud, et juhtugu, mis juhtub, peaasi, et Prantsusmaal mingeid probleeme ei tekiks. Aga just Prantsusmaal jäin teel Eestisse juuni alguses korralikult hätta. Tundus, et mul on vaid kaks varianti: kas auto maha jätta või Prantsusmaale elama jäädagi (loo algne versioon on ilmunud ajalehes «KesKus»).

Hommik oli alanud üsna kenasti ning mitte miski ei ennustanud lähenevaid vintsutusi. Tõsi, esimest korda Hispaanias olin ööbinud hotellis, mida võis kirjandusliku liialduseta ubrikuks nimetada ning teise ebameeldivusena, eelmisel päeval oli mul Kataloonias varastatud arvutikott, mis leidis lõplikku kinnitust küll alles mõne aja pärast sõnumiga Tarragona politseilt. Olgu öeldud, et suve teises pooles sain selle Hispaania politseilt kätte koos dokumentide, lugemisprillide ja keeleõppematerjalidega, kuid loomulikult ilma arvutita.

Üksnes diskreetsusest ja heast kasvatusest tulenevalt jätan seekordse öömaja nime nimetamata. Ööbisin seal, sest mu tavapärane hotel La Jonqueras kohe enne Prantsusmaa piiri oli kahjuks välja müüdud. Hotell Tramuntana on väga meeldiv koht ja seal saab hommikusööki, mis ka hommikusöök on.