JUHTKIRI ⟩ Sellel aastal pole jõulurahu loota, kuid lootma peab ikka

Jõulupuu Kiievis keskraudteejaamas. Foto: Pavlo_Bagmut/SIPA/Pavlo_Bagmut/SIPA

• Riigid jätkuvad sõdu, sest ei taha ohvreid pidada tarbetuiks.
• 105 aastat tagasi aitas optimism Eestil Vabadussõda meile soodsas suunas keerata.
• Jõulude aegu tuleks ikkagi säilitada lootust.

Küllap on kõik midagi kuulnud Esimese maailmasõja jõulurahust – kui sõjategevus korraks peatus, et inglased, prantslased ja sakslased saaksid kaevikutest välja ronida ja teineteisele häid jõule soovida. Kuid nagu kirjutab meie laupäevases lehes Mart Laar, piirdus kuulus jõulurahu vaid esimese sõja-aastaga. Kui sõda oleks siis lõppenud, oleks sellest saanud päris jõulurahu. Sõda aga kestis edasi, ja mida rohkem üksteist tapeti, seda raskem oli sõda lõpetada.

Uppsala ülikooli koostatud sõdade statistika näitabki, et kui sõda venib pikemaks kui aasta, siis kestavad sellised sõjad keskmiselt kümme aastat. Riigijuhtidel on raske kaotusega leppida, sest kohe kerkib üles küsimus: mille nimel te siis kõik need inimesed surma saatsite?

Kindlasti ootab see küsimus ees vähemalt 500 000 inimese surma või sandistamise põhjustanud sõja algatajat Vladimir Putinit. Kuid nagu kirjutab meie laupäevases lehes Riho Ühtegi, mõeldakse ka Ukrainas sama loogika kohaselt: liialt palju on selleks verd valatud, et leppida kuhugi kontrolljoone tõmbamisega ja kasvõi osalise Vene okupatsiooniga. Seega pole Ukrainas põhjust jõulurahu oodata.

Jõulurahu oli täiesti välistatud ka 1918. aasta detsembris, kui Eesti pinnal jõululahinguid peeti. Põhjus ei olnud ainult selles, et bolševikud jõule ei tähistanud. Kallaletungijad arvasid, et neil on võit käeulatuses, sest nii nagu ukrainlased 2022. aastal pidid ka eestlased ootamatult kallale tunginud vaenlase eest taganema. Aga jõulude paiku juhtus ime.

Mart Laar kirjutab: «Nõrgalt taevas vilkunud jõulutähest voolas üha rohkem valgust, lootusetusest oli saanud lootus, argusest vaprus ja jõuetusest jõud.» Ainult kaks kuud hiljem, 24. veebruaril 1919 peeti iseseisva Eesti esimest sünnipäeva. Tallinnas toimus sõjaväeparaad ja kindral Laidoner kandis ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud.

Jõulud võiksid olla võitluste lõppemise või vähemalt peatumise aeg. Sest kui me kogu aeg sõdime, siis võib meil meelest ära minna, mis asi see õieti oli, mille pärast me üksteist vihkame.

Me peame jätkuvalt uskuma, et ka Ukraina vabadussõjas tuleb see päev – Kiievis toimub võiduparaad ja kindral Zalužnõi kannab ette, et vaenlane on Ukraina piiridest välja aetud. See päev tuleb.

Ukrainlaste vabadusvõitlus on meile lähedane ja pole raske mõista, miks. Samas juhib Riho Ühtegi tähelepanu sellele, et maailmas on praegu käimas seitse suuremat, kakskümmend kolm keskmist ja kaksteist väiksemat relvakonflikti. Me teame midagi Mägi-Karabahhi konfliktist ja vaidleme tuliselt Gazas käiva sõja üle. Ka selles sõjas pole jõulurahu loota, sest kumbki sõja osapooltest ei pea jõule. Kuid siingi ei tohi kaotada lootust, et kunagi saabub päev, kui iisraellastel on naabrid, kes ei soovi neid hävitada. See päev tuleb.

Lisaks riikidevahelistele sõdadele käivad võitlused ka riikide sees. Eestis on riigikogu läinud jõulupuhkusele, aga jõulurahu on pelgalt vormiline. Me ei tohi loota, et erakondadevahelised võitlused lõppeksid, sest koos sellega lõppeks ka demokraatia, kuid me peame lootma, et erakondadevahelisest võitlusest kaoks vihkamine ja labane sõim. See päev tuleb.

Jõulud võiksid olla võitluste lõppemise või vähemalt peatumise aeg. Sest kui me kogu aeg sõdime, siis võib meil meelest ära minna, mis asi see õieti oli, mille pärast me üksteist vihkame.

Algavad pühad pakuvad võimalust rahunemiseks ja järelemõtlemiseks. Oleme omalt poolt pannud kokku lehenumbri, mis peaks aitama seda teha. Soovime kõigile lugejatele rahulikke pühi, ja ärge kunagi kaotage lootust! Ükskõik kui pikale ööle järgneb alati päev.