AK ⟩ Traumad ja kannatused on neil, keda tankid tulistavad, mitte neil, kes tunnevad end ilma tankita liiga tähtsusetuna

Narva promenaadile tuli 9. mail hulk inimesi, et jälgida, kuidas üle Narva jõe Ivan­gorodis Venemaa võidupüha tähistati. Narva muuseum riputas selle puhul Vladimir Putinit sõjakurjategijaks nimetava plakati linnuse müürile, suunaga Venemaa poole. Foto: Taavi Sepp

Tõenäoliselt on paljud märganud, et pärast Venemaa Föderatsiooni ulatusliku Ukraina-vastase sõjalise agressiooni algust ärkas Eesti professionaalsete «Vene kaasmaalaste» ridades taas varem juba peaaegu täiesti vaibunud liikumine. See termin on tinglik, kuna Kremli projekte on alati olnud rohkem kui üks, kuid neid ühendab soov tuua Eesti tagasi Kremli mõjusfääri.

Mida oleme selles valdkonnas viimasel ajal näinud? Kurnatud tööhobuseid, kes veavad oma koormat entusiasmita, teenides samal ajal elatist seadustest mööda hiilides. Millal me viimati kuulsime «kaasmaalase» Aleksandr Kornilovi tegemistest enne seda, kui kapo ta sinna elama jättis, kus teda toidetakse? Võib-olla 2018. aastal, kui tema dokumentide võltsimise kriminaalasi kohtusse saadeti.

Mida on meedia viimastel aastatel Puškini Instituudist kirjutanud? Selle juhataja Andrei Krasno­glazovi kriminaalasjast. Põhjus oli ligikaudu samasugune – ebaseaduslik rikastumine. Andrei Zarenkov? Sisestame selle nime Google’isse ja saame väga vana uudise: «Zarenkov: vanglas on palju vaba aega, et mõelda selle riigi tulevikule, kus sa elad.»