MIHKEL KUNNUS ⟩ Meeleparanduseta tõde ja demokraatiat ei ühenda

Fookuse «Inimese ja looduse» toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Madis Veltman

Saabuvad pühad on sobiv aeg mõtisklemaks planetaarse keskkonnakriisi kui eksistentsiaalse probleemi psühholoogilistele aspektidele, leiab toimetaja Mihkel Kunnus.

Üks «pärisküsimus», mille inimkonna globaalkimbatuse ekspert Nate Hagens kliimakonverentsi COP28 osalistele välja pakkus, oli järgmine: «Kuulge, enne kui edasi läheme, siis äkki peaks kõigepealt kindlaks tegema, miks eelmised kolm tosinat taolist üritust läbi kukkusid?»[1] Ta ise on sellele omajagu mõelnud ja selles ta ei ole mõistagi üksi. Meil on selle küsimuse kallal pead murdnud näiteks avarapilguline Urmas Tartes, kelle üks selgitus jõudis Postimehe külgedele kuu enne järjekordse konverentsi algust. Pealkiri on ühtlasi lühiselgitus: «Rohepesu sünnib siis, kui teaduspõhist sisendit hakkab asendama hääletuspõhine» (PM, 2.11). No ja just see ju COP28-l jälle ja ootuspäraselt juhtus.

Analüüsi järgmine etapp oleks siis katse süüvida sellesse, miks inimesed hääletavad nii, et see on vähegi pikemas perspektiivis kahjulik. Et mitte lausa öelda enesetapjalik. See on koht, kus looduse ja inimkonna pärast südant valutavad inimesed jõuavad käitumisökoloogia ja psühholoogia juurde.