MART RAUDSAAR ⟩ Meie vaatemäng muutub rajuks

Mart Raudsaar Foto: Sander Ilvest

• Olen see üks loll, kes on juba aastakümneid valimislubaduste alusel valinud.
• Julgen ennustada Eesti poliitika radikaliseerumist, kui lähiajal kompromissidele ei jõuta.

Pean tunnistama, et mõned momendid lugupeetud lavastaja Merle Karusoo Vikerraadio «Reedesest intervjuust» mõjusid mulle niivõrd häirivalt, et olen otsustanud neist kirjutada ka peale mõnepäevast seedimist.

«Mina ei usu, et ükski eestlane oleks nii loll, et ta valiks erakonda valimislubaduste järgi,» rääkis Karusoo. «No kuulge! Valitakse ju inimeste järgi, valitakse soovituste järgi või mõjutamise järgi, aga mitte nende valimislubaduste järgi. See on ju tsirkus, see on ju show. Mina ei usu, et on inimesi, kes ei mõista seda.»

Siinkohal tunnistan, et olen see üks loll, kes on juba aastakümneid valimislubaduste alusel valinud. Muidugi on tähtis ka isiksus, kes midagi lubab. Kuid valida lihtsalt ilusat nägu ning arvata, et show must go on (etendus peab jätkuma, nagu laulis Freddie Mercury)… Põhimõtteliselt keeldun!

Karusoo jutu võimalik õigustus on asjaolu, et aeg-ajalt ei võta valitud valimislubadusi tõsiselt. Kuid see on suur probleem! Läänelikus ühiskonnas, mille demokraatia on kujunenud aastasadade jooksul, on valimislubadustel ja nende täitmisel keskne roll. Postsovetliku ühiskonna tunnuseks on tõesti pigem see, kui enamus võtab võimu (vaata ka märksõna «enamlased») ning vähemusest ülerullimist põhjendatakse saadud mandaadiga.

Kui parlamendiliige hakkab peale valituks saamist ajama hoopis teistsugust poliitikat, kui ta lubas, siis selleks on mitmetes Lääne demokraatlikes riikides korrektsioonimehhanismid, saadiku tagasikutsumise võimalus jne kuni erakorraliste valimisteni välja.

Tuleme aga tagasi põhiküsimuse juurde. Mille alusel on mandaat (Lääne mõistes konkreetne parlamendikoht) saadud? Kas mineviku poliitika ja konkreetsete valimislubaduste abil ning valijate häälte abil? Või tulenevalt positsioonist valimisnimekirjas? Kui parlamendiliige hakkab peale valituks saamist ajama hoopis teistsugust poliitikat, kui ta lubas, siis selleks on mitmetes Lääne demokraatlikes riikides korrektsioonimehhanismid, saadiku tagasikutsumise võimalus jne kuni erakorraliste valimisteni välja. Meil see süsteem paraku puudub.

Kujunenud olukord ei tõota Eesti poliitika tuleviku jaoks mitte midagi head. Öeldakse, et poliitika on kompromisside kunst. Praegu me neid kompromisse ei näe ning võib eeldada, et ka presidendi riigikokku tagasi saadetud eelnõu võtab koalitsioon taas muutmata kujul vastu. Mõeldes USA iseseisvussõjale, siis selle üheks peamiseks lööklauseks oli «No taxation without representation!» (pole maksustamist ilma esinduseta). Praegu puudub valijaskonnal aga absoluutselt igasugune võimalus peatada maksutõuse, milleks kõigil riigikogu liikmetel peale sotside puudub mandaat, kuna enne valimisi nad ei rääkinud sellest midagi.

Mis saab edasi? Julgen ennustada Eesti poliitika radikaliseerumist. Usaldushääletused muutuvad valitsuspoliitika elluviimisel normiks, ning kui praegu on veel võimalus mingiks kokkuleppeks, keerab kolme aasta pärast uus valitsus samasuguste mehhanismide abil praeguse poliitika eranditeta tagasi. Võitja võtab kõik ja kaotajale jäävad tühjad pihud. Pole just meeldiv perspektiiv.