MART LAAR ⟩ Eesti sündis kui jõuluriik, kuid jõulurahu oli Vabadussõjas täiesti välistatud

Jõululahing Tapa pärast 1918. aasta detsembris. Esiplaanil on soomusrong nr 1 ülem kapten Anton Irv ja taamal paremal tuisu sees kapten Paul Laamann. Illustratsioon: Mark Antonius Puhkan

Nõrgalt taevas vilkunud jõulutähest voolas üha rohkem valgust, lootusetusest oli saanud lootus, argusest vaprus ja jõuetusest jõud. Kui see pole jõuluime, siis mis muu võiks seda veel olla? Nii võib nüüd juba priskelt üle saja aasta ulatuvat Eesti Vabariiki rahulikult jõuluriigiks kutsuda, kirjutab ajaloolane ja peaminister aastatel 1992–1994 ja 1999–2002 Mart Laar.

Sada viis aastat tagasi, 1918. aasta 24. detsembril tähistas unistusest tegelikkuseks pürgiv Eesti Vabariik oma esimesi jõulusid. Paraku tundus, et ka viimaseid. Sest pikemat iga ei söandanud talle sellel hetkel suurt keegi ennustada. Eestil polnud ei raha ega relvi, õieti riikigi, suur osa maast oli juba vastaste käes. Välisesindustele oli Soome saatkond andnud soovituse maalt lahkuda, sest Tallinn võis iga hetk punaste kätte langeda.

Ja mis seal rääkida välismaalastest, ka omad inimesed ei julgenud uskuda, et Eesti Vabariik suudab esimest sünnipäevagi näha. Aastasadade jooksul oli mõisatallis eestlastest igasugune eneseusk välja pekstud. Suur osa rahvast ei julgenud lihtsalt uskuda, et suudab millegi suurega hakkama saada. Ühesõnaga, valitses üldine lootusetus.