Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

JUHTKIRI Eesti kaitseväel on olnud hea aasta - kuid palju on veel teha (22)

Copy
Päeva karikatuur.
Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts
  • Kaitsevõime tugevdamine suurendab rahva ühtsust.
  • Teisalt on see heidutuseks sõjakale naaberriigile.
  • Eesti peab veenma liitlasi Ukraina abistamise vajalikkuses.

Eesti on Ukraina sõja taustal ära teinud oma kodutöö, suurendades hüppeliselt kaitsekulutusi, kuid probleemiks meie julgeolekuolukorra parandamisel on just see, kuhu Eesti käed hästi ei ulatu.

Aastalõpuintervjuus Postimehele ütleb kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, et mööduv aasta on olnud riigikaitse arengus parim aasta. «Eesti kaitsevägi kasvas peaaegu poole võrra. Aasta alguses oli meil 26 000 võitlejat, täna on 44 000 mehitatud ja relvastatud üksustesse formeeritud kõrge motivatsiooniga sõdurit,» ütleb ta, lisades, et oleme hankinud ka uusi relvasüsteeme. Ent on selge, et puudujääke veel on, olgu selleks näiteks õhutõrje või rannakaitse.

Muidugi võib alati öelda, et sõjaks ei saa kunagi täielikult valmis olla. Sõja puhul ei saa alati ka öelda, missugust relvastust just täpselt vaja läheb – kes oleks võinud arvata, et vahepeal mängisid 21. sajandil peetavas Ukraina sõjas otsustavat rolli suurtükid.

Kuid parem on valmistuda kui mitte midagi teha. Eesti kaitsevõime tugevdamine täidab mitut eesmärki. Esmalt muidugi meie tuleviku kindlustamine, sest soovime ka tulevikus elada vabana. Kaitsevõime tugevdamine suurendab ka rahva ühtsust, seda näitab kasvõi Kaitseliidu jätkuv populaarsus ja usaldus selle vastu. Kaitseväe suurendamine pea poole võrra näitab, kuidas riik ja rahvas suudab vajadusel end kokku võtta. Ajad, mil kaitseväe orkestrile ei jagunud enam raha, on pöördumatult möödas.

Kuid Eestil pole muud võimalust kui jätkata juba alustatud teed ehk kasvatada veelgi oma kaitsevõimet ja veenda liitlasi Ukraina abistamise vajalikkuses.

Teiseks muidugi heidutus – Venemaa näeb, et temast lääne pool ei istuta, käed rüpes, vaid valmistutakse hoolikalt. Seda vaatamata Venemaa presidendi Vladimir Putini hiljutisele avaldusele, et Venemaa huvides pole NATO riikidega sõda alustada.

Kolmandana tuleb diplomaatiline külg. Eesti ei saa kuidagi nõuda oma lääneliitlastelt kaitsekulutuste suurendamist NATOs, ise samal ajal kaitsekulutusi mitte tõstes. Väikeriigi ja Venemaa naabrina peame olema eeskujuks teistele. Erinevalt 1939. aastast on meil ka liitlased.

Diplomaatia on paraku valdkond, kus Eesti, vaatamata Ukraina sõjas kasvanud mõjukusele, igale poole ei jõua. Eeskätt on tekkinud kahtlused Ukraina abistamisel USA senatis, ehkki USA president Joe Biden on täis otsustavust Ukrainat toetada. Euroopa Liidus blokeerib Ukrainale abi andmist Ungari peaminister Viktor Orbán.

Välise julgeolekukeskkonna halvenemist mainib lisaks ka Kusti Salm. Venemaa jõudu ja otsustavust Ukraina sõjas alahinnati selgelt pärast seda, kui Venemaal oli ebaõnnestunud Kiievi vallutamine 2022. aastal alanud sõja alguses. Aga sõda kestab edasi ja järgmise aasta veebruaris möödub juba kaks aastat Ukraina täiemahulise sõja algusest.

Kuid Eestil pole muud võimalust kui jätkata juba alustatud teed ehk kasvatada veelgi oma kaitsevõimet ja veenda liitlasi Ukraina abistamise vajalikkuses. Siis on lootust, et saame edaspidigi rahulikult magada, kartmata õhurünnakuid.

Tagasi üles