TIINA TAMBAUM ⟩ On ebareaalne oodata, et hooldajad jaksaksid kõike

Hooldekodu eakad elanikud. Pilt on illustratiivne. Foto: Kermo Benrot

Detsembris räägitakse rohkem inimestest, kellega tavalistel päevadel teed ei ristu, sealhulgas kõige vanematest meie seas, inimestest hooldekodudes ja kodudes, kõige nõrgematest ja hapramatest, kelle käekäik sõltub teistest. Mis paistab jõuluste stampmõtete taga, kirjutab TLÜ Haapsalu kolledži lektor Tiina Tambaum.

Sotsiaalteadustes kasutatakse laialt Lasletti nelja eluetapi mudelit, kus vanemat iga kirjeldab kolmas ja neljas. Kolmas eluetapp on kätte jõudnud siis, kui enam pole hädavajadust sissetuleku pärast tööl käia ja samas ei takista tervis iseseisvat tegutsemist. Neljandasse ikka jõuab inimene, kes vajab igapäevastes toimingutes vähem või rohkem lähedaste, sotsiaaltöötajate või hooldekodu abi. Ka meediast on mõlemad rühmad meile tuttavad just samadel alustel – esimestest räägitakse siis, kui vanemad inimesed on midagi vahvat korda saatnud, teistest siis, kui nad on hädas.

Vananemise mõtestajad on kolmanda ja neljanda eluea sellise jaotuse suhtes kriitilised. Kolmandat iga, mis enamikul algab vanaduspensionieaga, nähakse läbi selle, mis inimesel on – palgatööst vaba aeg, piisav tervis ja nende kaudu tekkivad valikuvõimalused. Neljandat iga defineeritakse aga läbi selle, mida inimesel ei ole – pole tervist, pole võimekusi. Ja nii on tähelepanu alt väljas tõsiasi, kui vähe või kas üldse on neljanda earühma inimesel valikuid, planeerimist ja otsustamist endasse puutuva üle.