Neeme Korv: arvuti lapsed

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Mõnevõrra ehmatav on kuulda, kui sind tropiks nimetatakse, aga eks see ole mõneti kontekstist väljarebimine.

Mida MTÜ Targa Töö esindaja ja lapsevanem Kadri Seeder oma artikliga («Arvutilapsed ei ole süüdi, et kool on igav», PM 28.03) avalikkusele õieti öelda tahtis, on see, et plahvatuslikult arenev tehnoloogia ei leia koolis piisavalt rakendust ning aegunud vaadetega lapsevanemad ja õpetajad tõmbavad andekate laste, arvutilaste arengule pidurit.

Kuid seal, kus üks näeb troppe, paistab teisele silma rohkesti isetarku, kes lähenevad väljaütlemistes seisukohale, et igava kooli lõputunnistustel pole meie kaasajal mingit tähendust. Milleks veel ülikoolid ja instituudidki, kui meil on kogu maakera taskus!

Nüri päris- ja lõbusat virtuaalelu ei tohiks tegelikult niimoodi vastandada. Paljutki, mida tehnoloogia võimaldab, saaks kasutada hariduse andmisel, kuid sageli on takistuseks tehnoloogia ise oma kiirusega. Minu kolmeaastane nutitelefon, näiteks, on aegumas: järjest enam kohtan samale platvormile loodud tarkvara, millest ta end läbi hammustada ei suuda.

Inimene vajab aega. Selleks et sõeluda, millega tasub kaasa joosta ja millega mitte. Ehk, jah, omal moel nii hobuvankrit kui Ferrarit. Vahest just tänu loomupärasele inertsusele annabki kool ettekujutuse elust, nii nagu see tegelikult on. Ehk siis, arvutiajastu keeles, see on nagu back­up, varukoopia, mis töötab ka juhul, kui ekraan parasjagu ei helenda.

Arvutilaste probleemi teravikku näen hoopis mujal. Arvutilapsed tõepoolest kannatavad, kuid mitte igava kooli, vaid seetõttu, et nad tihtipeale ongi sõna otseses mõttes arvuti lapsed. See on üsna terav sotsiaalne küsimus.

Lapsi visatakse kooli – umbes nii, et tehke temaga midagi, ja ootused on erinevad. Ja kodus ka ärgu segagu, las nahistab arvutis. Vahel võib isegi uhkusega öelda, et, vaadake, kui andekas ta mul on, oskab endale portaali kontot luua. Jah, miks peaks siis lugema igavaid ja tüütuid raamatuid – ega ju isegi omal ajal viitsinud, eks?

«Küll maailm on ikka suur!» imestasid äsja munast koorunud pardipojad Hans Christian Anderseni muinasjutus. Elukaugus teeb ettevaatlikuks. Inimese kätte, kes teab nuga ainult teoreetiliselt, ei saa terariista usaldada. Kes peab maailma ääreks arvutiekraani, pole kaugel lapiku maailma kujutlemisest elevantide turjal.

Muidugi võiks ja tulekski kasutada ära igasugu vahvaid asju, mida arvutid võimaldavad, aga ajast ei tohi ette rutata. Kõige olulisem on mitte unustada oma last, vaid temaga tegeleda – minna koos muuseumi, kunstinäitusele, lugeda raamatuid ja – väga tähtis – teha sporti. Saate ise ka targemaks. Ja laps saab aega, et kasvada. Aga see siin on mõistagi ühe lootusetu tropi jutt.