JUHTKIRI ⟩ Putin hõõrub rõõmust käsi, sest Ukraina toetamine on muutunud kauplemisobjektiks

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Ukraina kutsumine ELi liitumiskõnelustele on hea uudis.
• Ka suurriikidel võivad olla eksistentsiaalsed huvid.
• Demokraatlik lääs ei tohiks pakkuda Moskvale lisavõimalusi segaduste tekitamiseks.

Neljapäeval tuli uudis, et Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid on leppinud kokku liitumiskõneluste avamises Ukraina ja Moldovaga. See oli hea uudis ukrainlastele ja halb uudis Ukraina vaenlastele. Neil ei õnnestunud Ungari peaministri Viktor Orbáni abiga Euroopa Liitu kokku jooksutada ja Euroopa Liit sai jälle näidata, et ei ole impeerium. Euroopa Liidus on võimalik eri arvamusele jääda.

Aga ka Ukraina sõpradel ei ole põhjust juubeldamiseks. Sõdiva riigina kulutab Ukraina riigikaitsele 20–30 protsenti SKTst, mis on samas suurusjärgus Soome kaitsekulutustega Talvesõja ajal. Kuigi Ukraina on Soomest kümme korda suurem riik, on mõlemad võrreldes Venemaaga ikkagi väikeriigid, kes on sattunud eksistentsiaalsesse sõtta suurriigiga. Ilma teiste riikide märkimisväärse toetuseta ei ole võimalik sellises sõjas ellu jääda, rääkimata võitmisest.

Ukraina ei vaja mitte ainult relvi, vaid ka raha ja raha kohale on kerkinud tõsised murepilved, sest kümnetesse miljarditesse ulatuvad abipaketid on jäänud toppama nii USAs kui ka Euroopa Liidus. Ukrainale raha eraldamisest on saanud kauplemisobjekt: USAs vabariiklaste ja demokraatide vahel ning Euroopa Liidus Ungari ja ülejäänud liikmesriikide vahel.

Pole mingit põhjust olla naiivne ja arvata, et Venemaa ei kasuta ära demokraatia nõrkusi. Demokraatlikud riigid teeksid targasti, kui ei pakuks Putinile selliseid võimalusi.

Meie laupäevase lehe esseeküljel kirjutab Erkki Bahovski sellest, millega niisugused sõjad varem ajaloos on lõppenud. On võimalik täielik võit, nagu Esimeses ja Teises maailmasõjas; on võimalik poolik võit, nagu Talvesõjas või Korea sõjas. Ja on võimalik täielik kaotus, nagu Vietnamis või Afganistanis. Ukrainas on kõik veel lahtine. Aga Erkki Bahovski kirjutab sellestki, et sõjad kipuvad muutuma ka suurriikide jaoks eksistentsiaalseks ja kui see juhtub, on neid väga raske lõpetada.

Eksistentsiaalseks võivad muutuda ka riigisisesed vastasseisud ja oleks viga seda alahinnata. USAs on raske leida suuremat Ukraina sõpra, kui on vabariiklasest senaator Lindsey Graham. Kuid nüüd ütleb isegi tema, et sisserändajate peatamine USA lõunapiiril on tema valijate jaoks olulisem kui Ukraina, Taiwani ja Iisraeli toetamine. On väga halb, kui sellised valikud tekivad, aga on veelgi halvem, kui poliitikud neid alahindavad. Piisab, kui meenutada 2015. aasta Euroopa põgenikekriisi ja 2016. aasta Brexiti rahvahääletust.

Pole mingit põhjust olla naiivne ja arvata, et Venemaa korraldab ainult Soome piirile põgenikke ega aita kaasa probleemidele USA lõunapiiril. USA lõunapiir võib muutuda hulga aktuaalsemaks, kui Venezuela ründab Guyanat ja sealt hakkavad liikuma põgenike voorid. Vaevalt et Venezuela tegutseks ilma Moskva õnnistuseta. Samuti pole põhjust arvata, et jäetakse ära kasutamata Euroopa Liidu ühehäälsuse nõue.

Demokraatlikud riigid teeksid targasti, kui ei pakuks Vladimir Putinile selliseid võimalusi. Võrreldes ratta leiutamisega ei vaja rattale kaigaste kodaratesse loopimine erilisi vaimuandeid.