JUHTKIRI ⟩ Vältigem getostumist

Luhamaa piiripunkt Võrumaal. Pilt on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks

• Eestisse saabujate tausta tuleb hoolega kontrollida.
• Odava tööjõu sissetoomisest ei tule midagi head.
• Elamisloa pikendamise tingimus peab olema lõimumine.

Pole võimalik vaielda faktiga, et viimastel aastatel on Eesti pealinna tänavapilt muutunud. Me ei räägi turistidest, vaid inimestest, kes vist elavadki siin. Piisab, kui minna suvel Stroomi randa ning vaadata, mis seal toimub. Arvukas mustanahaline seltskond grillib ja tunneb ennast hästi. Nahavärvi tõttu on nad kõige silmatorkavamad, kuid palju on vene keelt kõnelevat seltskonda ning inimesi mujalt Aasia riikidest.

Kümmekond aastat tagasi kirjutas üks kolumnist, et tore oleks Eestis näha kirevat tänavapilti, kui siia saabuks välismaalasi paljudest maailma riikidest, kes tooksid kohale oma kultuuri ning rikastaksid meid uute restoranidega, mis pakuksid eksootilisi maitseid. Üldiselt on see aeg käes.

Restoranid võivad olla toredad, kuid kahjuks on neid saabujaid, kelle menüüs on kuritegevus ja terrorismioht. Loodetavasti on Euroopa üle saamas poliitkorrektsuse krambist ning saame probleemist rääkida, ilma et kõnelejat tembeldataks rassistiks. Vastasel korral oleme tagasi okupatsiooniaegses Tallinnas, kus kuritegusid sooritati, kuid tegijate rahvusest kõneleda ei tohtinud.

Ühesõnaga, saabujate tausta tuleb kontrollida ning samuti peame endale selgeks tegema, keda ja kui palju me siin näha soovime. Elame Eesti riigis, mille eesmärk on alal hoida eesti rahvust ja kultuuri. Kui see fakt kellelegi ei sobi, võib ta minna tagasi ajaloolisele kodumaale. See tähendab, et Eestis olles tuleb selgeks õppida eesti keel ning austada siinset kultuuri ja kombeid.

Kuuldavasti huvitub kaitsepolitsei näiteks kolmest riigist saabujate taustast: need on Iraan, Pakistan ja Nigeeria. Sealt tulijad moodustavad kinniseid kogukondi, kes suhtlevad Eesti riigi ja ühiskonnaga täpselt nii vähe kui hädavajalik ning kelle tegemistest ei tea me suurt midagi.

Elame Eesti riigis, mille eesmärk on alal hoida eesti rahvust ja kultuuri. Kui see fakt kellelegi ei sobi, võib ta minna tagasi ajaloolisele kodumaale.

Kuidas nad Eestisse jõuavad? Üheks migratsioonipumbaks on olnud Eesti ülikoolid ja teiseks ajutised turismiviisad. Ühel või teisel moel jõuab kohale esimene külaline, kes leiab, et vaatamata iga-aastasele talvisele pimedusele ja külmale on siin päris tore, ning peagi on kohal tema sugulased ja terve koduküla.

Kolmandaks oleme seoses Ukraina sõjaga vastu võtnud palju inimesi, kelle tausta me tegelikult väga hästi ei tea – nagu me ei tea hästi sedagi, mida nad siin teevad. Jah, mõned neist on põgenikud. Kuid mõned on lihtsalt oportunistid ja parema elu otsijad.

Mida selle probleemiga teha? Esiteks, Eesti alalhoidlik kvoodisüsteem on sobilik ja selle juurde tuleb jääda. Lääne-Euroopa kogemus näitab, et odava tööjõu sissetoomisest ei tule midagi head. Teiseks, probleemist tuleb rääkida. Eesti elamisloa pikendamise tingimuseks on lõimumine ja see ei tohiks olla naljanumber, vaid testiks oleks eksam, milles põrujad peavad lahkuma. Kolmandaks, kuritegude puhul olgu nulltolerants. Küllap igaüks meist viskaks majast välja külalise, kes lauahõbedat kotti ajab.