HELIR-VALDOR SEEDER ⟩ Välistamiskultuur viis patiseisu. Süüdi on poliitikud ise ja võitlusSALKlased

Helir-Valdor Seeder, riigikogu Isamaa fraktsiooni esimees ja Viljandi linnavolinik. Foto: Mihkel Maripuu

• Mitmepartei süsteemis on poliitiline enamus vähemuste summa.
• Erakorralised valimised pole lahendus.
• Reformierakond teeb poliitikat, mis on vastuolus parlamentarismi ja valimiseelsete lubadustega.

Kaevikutesse kivistunud vastasseisu lahendamiseks peavad osalised mõistma, et parlamentaarne demokraatia tähendab kokkuleppeühiskonda, leiab Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder.

Eesti poliitika patiseisu peamine põhjus on ühiskonna lõhestatus ja lepitamatu vastaseis, millele valijad andsid viimastel riigikogu valimistel õnnistuse. Vastasseis oli valimiste peateema. Paljud valijad hääletasid kellegi või millegi vastu. See oli välistamiskultuur, kus hääletamise motiiviks oligi vastu hääletamine. Kuna Eesti seadused ei võimalda vastu hääletamist, siis toetasid paljud valijad erakonda või poliitikut, kelle seisukohad ja maailmavaade ei pruukinud konkreetsetele valijatele üldse meeldida või ei teadnud nad neid süvitsi, aga oma toetusega sooviti välistada mõne teise poliitiku või erakonna valituks osutumist. Sellise valikuga ei toetatud tegelikult mitte kedagi ega mitte mingisugust poliitikat. See oli valimisobstruktsioon, mille tagajärjeks on tänane parlamentaarne obstruktsioon ja vastasseis.

Suletud ring – muna või kana?

Vastandumise käivitajateks olid poliitikud koos poliitiliste võitlusSALKadega, kes vastandumisega mobiliseerisid oma valijaid. Retoorikas toetuti rahva arvamusele ja valijate tahtele. Selline vastanduv kihutuspoliitika langes viljakale pinnale, sest antagonistlike erakondade valijate vastastikune antipaatia oli võrreldav poliitikute omaga. Nii kujundasid poliitikud rahva arvamust ja rahva arvamus omakorda innustas poliitikuid. Konflikt toitis ka meediat, kelle tähelepanu keskendus samuti lihtsustatult vaenupooltele, võimendades niimoodi ka vastasseisu. Poliitika tegelik sisu ja valikute mitmekesisus jäid selles võitluses tahaplaanile ja kaotajateks.

Kahjuks on valede (mis saavad kinnituse alles pärast valimisi) ja vastandumise poliitika pärast valimisi veelgi hoogustunud. Ühed ei tunnista valimistulemusi ja hullutavad rahvast erakorraliste valimistega, teised nimetavad valede ja pettusega saavutatud parimat tulemust hellitavalt valimisvõiduks ning kurdavad, et neil ei lasta suveräänselt valitseda.

Enne valimisi maalis Reformierakond koostöös SALKadega meedias peaministrist klantspildi ning pärast valimisi on väga valus, kui kullasära tuhmub ja meile avaneb kahepalgeline ja valelik karjääripoliitik, kes sai võimule valedega. Jah, valimistel on lisaks tulemustele ka tagajärjed. Valimiste kahetsusväärseks tagajärjeks on laiapõhjaline pettumus ühiskonnas ja Eesti poliitikat pantvangis hoidev vastasseis.

Poliitika, mida Reformierakonna valitsus parlamentaarset demokraatiat eirates teeb, ja milleks valijatelt mandaati ei küsitud, ning mis on karjuvas vastuolus valimiseelsete lubadustega, on üldise pettumuse peamine allikas. Selline poliitika toob vältimatult kaasa vastureaktsiooni parlamendis ja ühiskonnas laiemalt.

Lisaks suurendavad inimeste nõutust peaministri Vene vedude skandaal, Reformierakonna juhtivpoliitikute ignorantsus ning koalitsiooni satelliitide Eesti 200 uue poliitika läbikukkumine ja sotsiaaldemokraatide tühikäik. Valitsuskoalitsioon ignoreerib tõsiasja, et probleem on palju tõsisem, kui ainult erakondade ja poliitikute vastasseis.

Valitsus ignoreerib suurema osa ühiskonna ootusi ja väldib laiemat dialoogi sihtrühmadega. Oma rahulolematust valitsuse ignorantsuse pärast on väljendanud ettevõtjad, erinevad sihtrühmad jäetakse seadusloomest täielikult kõrvale, õpetajad on viidud streigiseisundisse. Selline on Reformierakonna juhitava valitsuse käekiri.

EKRE totaalselt lukustav vastureaktsioon oli ootuspärane ja võimaldab jätkata nende poliitika peajoonega väites, et nemad ainsana seisavad rahvusliku tõemonopoli ja konservatiivsete väärtuste eest, võideldes üksinda kangelaslikult rahvusvahelise liberaalse internatsionaaliga. Mida ignorantsem on valitsus ja mida kangekaelsemalt nad rumalamaid otsuseid ellu viivad, seda enam on ühiskonnas trotsi ja protestimeelsust, mis toidab EKRE poliitikat. Eesti poliitika on justkui suletud ring, kus poliitikud jooksevad (nagu oravad rattas) amokki.

Rahvas on valimistel kõnelenud ja saanud valusa õppetunni, et valimisobstruktsioon ja välistamiskultuur soovitud tulemusteni ei vii. Erakorralisi valimisi ei tule, sest riigikogu enamus seda ei soovi ja see poleks ka lahendus. Mandaadid on jagatud ja parlamendi raamid on neljaks aastaks fikseeritud. Parlamendivalimised pole untsu läinud tunnikontroll, mida järgmises tunnis saab parandada.

Ka poliitikud peavad õppima elama reaalsuses ning lähtuma valimistulemustest ja valimiste järel muutunud ja muutuvast olukorrast, ükskõik kui (eba)õiglane see kellelegi arvates ka on. Selle tunnistamine eeldab küpsust ja arusaamist, et samamoodi edasi ei saa. Peamine vastutus lasub siin tugevamal poolel ehk valitsuskoalitsioonil eesotsas peaministriga, kelle initsiatiiv saab käivitada väljapääsu labürindist. Oma võimaluste ja usaldusväärsuse õige tunnetamine on peaministri küpsuseksam ja õige diagnoos olukorrale on õigete otsuste alus.

Üks valitsus kogu riigile

Valitsuse on moodustanud kolm parlamendierakonda kuuest, kellel on enamus riigikogus. Aga valitsus on meil üks kogu riigile, kõikidele elanikele, sealhulgas opositsioonierakondade toetajatele. Ka nemad vaatavad lootusrikkalt valitsuse poole ja loodavad õigustatult, et valitsuse päike ka nende palgeid soojendab. Erinevalt ebamugavatest opositsioonipoliitikutest ei tohi nende valijaid opositsiooni määrata, isegi siis, kui nad on valitsuse tegevuse suhtes kriitilised. Selle mõistmine on juba pool lahendust ning peaks avama poliitiku meeled ja südame ühisosa otsimiseks.

Kaevikutesse kivistunud vastasseisu lahendamiseks peavad osalised mõistma, et parlamentaarne demokraatia tähendab kokkuleppeühiskonda. Mitmepartei süsteemis on poliitiline enamus vähemuste summa. Reformierakonna viimane valimistulemus oli 31,2 protsendi valijate toetus, mis moodustab 21,6 protsenti Eesti valimisõiguslikest kodanikest ja 14,3 protsenti kogu elanikkonnast.

Iga nurga alt vaadatuna on tegemist vähemusega. Kõige kallima valimislubaduse, ainult Reformierakonna programmis olnud olematu maksuküüru likvideerimiseks anti vähemusmandaat, mille valitsuskoalitsioon on sotside ja Eesti 200 abil ellu viinud, erinevalt kõikide erakondade ühisest õpetajate palga tõstmise lubadusest, mille maksumus on oluliselt odavam. Kes on siin enamus, kes on siin vähemus?

Mehaanilisest enamusest jutlustamine lahenduseni ei vii. Kaheksa kuu jooksul on parlamendierakondade esimehed istunud ühise laua ümber vaid ühe korra. Seda praeguses kriisiolukorras!? Eelkõige on kokkusaamised jäänud peaministri soovimatuse taha, ettepanekuid on korduvalt tehtud. Euroopa Nõukogus, Ülemkogus ja meie demokraatlikes naaberriikides peetakse läbirääkimisi päevade, nädalate ja kuude kaupa, et jõuda kokkulepeteni, otsitakse konsensust, iga küsimuse juures.

Eesti valitsus seob usaldusküsimusega seaduseelnõusid kümnete kaupa, välistades parlamentaarse arutelu. Valijate mandaati me muuta ei saa, oma suhtumist aga saame. Viimane aeg on muuta oma suhtumist ja küll siis muutub ka maailm meie ümber. Aeg on halva minevikuga viisakalt hüvasti jätta.