Otsustav löök, mis võinuks kaasa tuua Vene rinde täieliku lagunemise, oli võimalik 2022. aastal ning võib-olla ka 2023. aasta alguses, ent lääneriikide ebaratsionaalne hirm eskalatsiooni ees ei võimaldanud Ukrainal neid võimalusi ära kasutada. Praeguseks on Vene kaitseliinid kindlustatud ja seetõttu on vähenenud Ukraina märkimisväärne võime Venemaa vigu enda huvides ära kasutada: staatilisel lahinguväljal tuleb selliseid vigu lihtsalt vähem ette. Ning ükskõik millist profiiti Vene pool oma arututest pealetungidest ka lootnud ei oleks, sunnivad pidevad tagasilöögid neidki tahes-tahtmata oma lähenemist muutma.
Ent samamoodi, nagu sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, on ka poliitika sõja jätkamine teiste vahenditega. Venemaa investeerib praegu tohutult ressursse lääne avaliku arvamuse mõjutamiseks, et Ukrainale antavat abi võimalikult piirata ja kahtluse alla seada ning takistada vastupidavate partnerlussuhete tekkimist, mis liigutaksid Ukraina küsimuse päevapoliitilisest sfäärist lääne püsivate strateegiliste ja majanduslike huvide valdkonda. Selleks tuleb aeglustada mitmesuguseid tegelikult juba alanud lõimimisprotsesse kaitsevaldkonnas, nagu Ukraina relvajõudude väljaõppe ja varustuse vastavusse viimine NATO standarditega ning Ukraina kaitsetööstuse ühised projektid lääne ettevõtetega. Laiemaltki püüab Venemaa Ukraina usaldusväärsust igati õõnestada ja lääne kapitali Ukrainast minema peletada nii mitmesuguste korruptsiooniteemaliste propagandanarratiividega kui ka konkreetselt drooni- ja raketilöökidega Ukraina linnadele.