BORIS KIRT ⟩ Hinnakujunduse kiirkursus konkurentsiametile

Majandusteadlane Boris Kirt. Foto: Raul Mee

• Konkurentsiamet ei saa aru, mis alusel moodustub toote või teenuse tegelik hind.
• Kõik ettevõtte mistahes kuluelemendid on kajastatud nende üldkuludes.
• Konkurentsiamet ei tohiks ilma süvaanalüüsita kehtestada tarbijatele lisatasusid.

Lugedes konkurentsiameti regulatsiooniteenistuse juhataja Külli Haabi arvamust võrgutasudega seonduvate lisatasude õigustamise kohta, jääb mulje, et konkurentsiameti ametnikel puuduvad elementaarsedki teadmised selles osas, kuidas ja mis alustel moodustub toote või teenuse tegelik hind, kirjutab majandusteadlane Boris Kirt.

Teadaolevalt kujundavad toote või teenuse hinda neli põhielementi. Need on materjalikulud, tööjõukulud, üldkulud ja kasum. Kui otseste kuludega – materjali- ja tööjõukuludega ei tohiks tekkida mingeid lahkarvamusi, siis üldkuludega seonduvad kuluelemendid tunduvad olevatki see kurja juur, mille kaudu või mille arvel püütaksegi igasuguseid tasusid ja makse juurde leiutada.

Konkurentsiameti arvates on edastamistasuna makstav võrgu käitamise komponent täielikult tasumata või on liiga väike võrgu käitamisega seonduvate kulude katmiseks.

Selline väide on vale ja põhjendamata. Hinnakujunduse aluspõhimõtete järgi peavad kõik muud kulud, mis pole otseselt seotud materjali või tööjõukuludega, olema kajastatud üldkuludes. Mistahes üksiku üldkulu elemendi vägivaldne eraldamine üldkuludest ja nende kajastamine eraldiseisvate kuluelementidena moonutavad hinnakujunduse tegelikku olemust ja loovad soodsa pinnase kõlvatule konkurentsile.

Ka selline väide ei pea paika: «Nende muudatusega kohustatakse ka neid kliente, kelle tarbimiskohas puudub tegelik tarbimine, kuid kelle tarvis ettevõtja säilitab võrgu valmisoleku tarbimise võimaldamiseks, andma omapoolset panust võrgu käitamiseks. See on vajalik teenuse osutamise jätkusuutlikkuse tagamiseks.»

Võrgu haldajal puuduvad konkreetsed kulude määratlused, mis on seotud iga üksiku liitumispunkti ja tarbijavahelise liiniosa jätkusuutlikkuse tagamisega. Kuigi mul puuduvad konkreetsed andmed, kui suur võib olla see tarbijaskond, kes pakutavaid võrguteenuseid episoodiliselt (näiteks suvekodusid) kasutavad, siis hinnanguliselt võiks nende osakaal moodustada vaid tühine osa kogu tarbijaskonnast. Seega kui lõviosa tarbijatest on võrguhaldajaga püsiühenduses, siis miks peaksid nemad konkurentsiameti heaks kiidetud ja kehtestatud kuutasu üldse kinni maksma?

Hinnakujunduse põhialustest tulenevalt on kuutasude kehtestamine justkui nende üldkulude kontekstist jõuga välja rebitud. Vaevalt, et ükski konkurentsiameti kooskõlastatud tasu/maks oleks üldkuludest ka tegelikult välja võetud. Ikka istuvad need kõik ilusti edasi üldkulude rea peal!

Tegelikult on see n-ö teenuse osutamise jätkusuutlikkuse tagamiseks tarbija kehtestatud kuutasu juba toote või teenuse hinna üldkulu koostisosana kinni makstud. Seega tekib nüüd olukord, kus tarbija peab ühe ja sama asja eest kaks korda maksma: üks kord, kui see on hinnas sisaldava üldkulude komponendis, teine kord aga konkurentsiameti eraldi kehtestatud kuutasu elemendina.

Konkurentsiamet ei tohiks kergekäeliselt ja ilma hinnakujunduse süvaanalüüsita kehtestada tarbijatele lisatasusid/makse, mis on vastuolus hinnakujunduse põhialustega.

Samasse rubriiki kuuluvad ka konkurentsiameti ja Eesti Gaasi vahel kooskõlastatud strateegilise gaasivaru maks ja AS Gaasivõrk prognoosimistasu. Ka need kuluartiklid peaksid tegelikult üldkuludes kirjas olema!

Ülaltoodust tulenevalt rõhutan veelkord, et kõik ettevõtte või teenusepakkuja mistahes kuluelemendid (peale materjali- ja tööjõukulude) on kajastatud nende üldkuludes. Mistahes kuutasude sildi all kehtestatud lisakoormised tarbijale on toote või teenuse hinnakujunduse aluspõhimõtete räige moonutamine.

Seega ei tohiks konkurentsiamet kergekäeliselt ja ilma hinnakujunduse süvaanalüüsita kehtestada tarbijatele lisatasusid/makse, mis on vastuolus hinnakujunduse põhialustega, koormavad tarbijaid ning millel pole mitte kõige vähematki seost toote hinna või tarbijale osutatavate teenuste tegeliku maksumusega. Selliste tasude/maksude kehtestamised moonutavad toote või teenuse hinna tegelikku olemust, pärsivad majandustegevust ning loovad eelsoodumuse kõlvatu konkurentsi vohamiseks.