PRIIT LAANISTE ⟩ Peame arvestama, et alates ohuteavituse saamisest tuleb varjuda 1 minuti jooksul

Kunagised varjendid seisavad lagunenuna. Foto: Ove Maidla

Ukraina sõja puhkedes on Eesti elanikkonnakaitse ja sealhulgas varjumise korraldus senisest enam tähelepanu saanud. Teema väärib nii tähelepanu kui ka suure pildi nägemist. Paraku on läinud liikvele hulk asjatundmatuid müüte, mida tasub murda, kirjutab siseministeeriumi sisekaitse ja kriisivalmiduse osakonna juht Priit Laaniste.

Nõukogude ajal kasutati sõna varjend tähistamaks muu hulgas näiteks koolide keldrikorrusel paiknevaid ruume, mida kasutati tsiviilkaitsetundides. Praegu kasutame sellisel juhul terminit «varjumiskoht». Varjend tähendab erikonstruktsiooni ja -tehnilise lahendustega ruumi, mis pakub kaitset erinevate relvatüüpide vastu. Varjumiskohad pakuvad kaitset eelkõige lööklaine ja lenduva materjali eest.

Varjenditest on kasu vaid juhul, kui inimestele on võimalik anda piisav eelhoiatus sinna minekuks. See eeldab toimivat eelhoiatuse süsteemi ja kiiret ohuteavitust ning elanikele õpetatud ja sisseharjutatud käitumisjuhiseid. Ei ole mõistlik tugineda vaid varjenditele, vajalik on ka toimiv õhukaitse.