ENNE JA NÜÜD ⟩ Kui lehmad rannal ei peesita, kasvab rand roogu

Lehmad peesitavad Toolse ordulinnuse ees nagu supelsaksad. On 1930ndad. Foto: Carl Sarap/J. Triefeldt. Virumaa Muuseum. Rm F 100:364

Rannaniidud on soolase merevee mõjupiirkonnas paiknevad rohumaad. Rannaniitude hiilgeaeg oli Eestis 20. sajandi esimesel poolel.

Talunikel oli siis kariloomi rohkem kui rohumaid nende äratoitmiseks ning loomi karjatati praktiliselt igas rannas, kus vähegi rohttaimi kasvas. Randade roostumine sai suurema hoo sisse 1970. aastatel, mil Läänemere vee toitainete sisaldus hoogsalt kasvama hakkas. Roostike laienemist on soosinud ka soojemaks muutunud talved: kevadel randa ründav jää suudab buldooserina koorida kaldavööndist pilliroo risoomid ja sellega roostiku levikut piirata.

Üksnes jää pole kunagi suutnud randu roovabana hoida – selleks on ikka tarvis kariloomi. Rannaniitude roostumine algabki tavaliselt pärast karjatamise lõppemist. Enamasti rannaniite ei niideta – kivide rohkuse tõttu meie rannikul on need pigem jäetud kariloomade pügada. 1960. aastal oli Eestis järel veel umbes 29 000 ha rannaniite, aastatuhande vahetuseks oli neist säilinud vaid pelk kuuendik. Pärast seda on asutud väärtuslikumaid rannaniite taastama.