JUHTKIRI ⟩ Riigi raha laristamisele peab saabuma lõpp

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Mõnede riigiasutuste rahakasutus tekitab küsimusi.
• Läbipaistmatu raha meelitab ligi aferiste ja õnnekütte.
• Projektide mõõdetavus tuleb paremini paika saada.

Riigi ebaratsionaalselt ja läbipaistmatult kasutatud raha avab tee korruptsioonile, riivab rahva õiglustunnet ja seab kahtluse alla riigi enda prioriteedid.

Postimehe majandusloost saab teada, kuidas mitmed sihtasutused saavad miljoneid eurosid, millest suur osa aga kulub lihtsalt sihtkapitali töötajate palkadele. Näiteks sai Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhatuse ainus liige ligemale 3000-eurost kuupalka, millele lisandusid veel sõidukulud. Praegune majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo (Eesti 200) sai rahvusvahelises arengukoostöökeskuses kuupalka mitu tuhat eurot./Vabandus loo lõpus!/

See ei tähenda nüüd, et kõik sihtasutused tuleks kinni panna. Mõne sihtasutuse alla käib ka näiteks muuseum, mis on tavaliselt alarahastatud ja mille töötajad teevad oma tööd peamiselt entusiasmist. Ent suured küsimärgid on nende sihtasutuste kohal, mis tegelevad mainekujundus- ja turundusprojektidega, mille kasulikkust on väga keeruline mõõta. Kas keegi mäletab veel «oksendavat siili»? Nii ristis rahvas 2017. aastal rändrahnu brändi, millega tegeles Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EISA).

Selline riigi rahaga žongleerimine leiab aset ajal, mil Eesti uudisteväli on täis teateid uutest või tõusvatest maksudest, õpetajate streigiähvardusest madalate palkade tõttu ja üldse valitsuse hoiakust, et kuskil raha ei ole. Et tuleb püksirihma pingutada. Samal ajal elab mõni riigiasutus justkui paralleeluniversumis, kus raha on lõputult. Rahva õiglustunnet riivab säärane rahakasutus rängalt. Irooniaga võiks nentida, et õpetajad võiksid teha sihtasutuse, siis hakkaks riigilt raha voolama.

Kerge ja läbipaistmatu raha genereerib tavaliselt koha, kuhu jooksevad kokku igasugu aferistid ja õnnekütid.

Kerge ja läbipaistmatu raha genereerib tavaliselt koha, kuhu jooksevad kokku igasugu aferistid ja õnnekütid. Me oleme seda juba näinud, kui mõelda Ukraina annetustele, kus annetuste kogujad ei suutnud adekvaatselt selgitada raha liikumist. Ja jällegi peteti sellega rahva usaldust. Suur raha tekitab alati korruptsiooni ja kogu sihtasutuste süsteem on ilmselt loonud inimesed, kes end üksnes riigi raha kasutamisest ja suunamisest elatavad.

Kuid erinevus Ukraina annetuste ja riiklike sihtasutuste vahel seisneb asjaolus, et riigi näol on tegemist terve süsteemiga. Küsimus on: kas selline süsteem sellisel kujul on mõistlik või annab kuskilt kokku hoida? Esimene kokkuhoiupunkt on näiteks ümber mõtestada riiklikud maine- ja turundusprojektid. Nendest täiesti loobuda ei ole mõistlik, sest igasugune brändindus käib alati välispoliitikaga kaasas. Eesti ei ole nii suur riik, et maailm teaks seda üksnes riigi eksisteerimise pärast. Alati tuleb oma nähtavuse pärast pingutada. Küsimus on, kuidas.

Paremini tuleb paika saada inimeste vastutus ja projektide mõõdetavus. See kava omakorda ei tohi aga tekitada mingit omaette komisjoni, mille liikmed hakkavad projekte üle vaatama ja selle töö eest eraldi palka saama. Praegused riigiasutused saavad projektide kontrollimisega suurepäraselt hakkama.

Postimees kirjutas eilses uudisloos «Riigi sihtasutused lausa kuldavad oma juhid maksumaksja kulul üle» ning juhtkirjas ekslikult, et praegune majandus- ja kommunikatsiooniminister Tiit Riisalo teenis eelmisel aastal Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskuse (ESTDEV) juhina 7215 eurot kuus ja ligi 20 000 eurot boonust. Tegelikult tuli Riisalo ESTDEVi juhtima alles 2023. aasta jaanuaris ja teenis oma nõuniku kinnitusel 4400 eurot bruto. Postimees vabandab.