LJUDMILLA MESROPJAN ⟩ Eestlaste enneolematu abi katastroofiohvritele oli südantsoojendav

Inimesed purustatud Spitakis mõni päev pärast 7. detsembril 1988 piirkonda tabanud maavärinat. Foto: Igor Mikhalev / Sputnik / Scanpix

Spitaki maavärin toimus tollase Armeenia NSV põhjaosas 7. detsembril 1988, kohaliku aja järgi kell 11.41. Maavärina magnituud oli 6,8 ja selle maksimaalset intensiivsust loeti laastavaks. Hukkus 25 000 – 50 000, vigastada sai 31 000 – 130 000 inimest. Kuidas reageeriti sellele katastroofile Eestis, meenutab oma mälestustes Eestis elav Armeeniast pärit Ljudmila Mesropjan.

Täna 35 aastat tagasi see juhtus. Meie sugulased Armeeniast helistasid meile ja teatasid kohutavast tragöödiast. Jälgisime kogu päeva uudiseid. Õhtul helistas selle sidekeskuse personaliosakonna, kus me töötasime,  juhataja Ene Karu, ja ütles: «Me peame midagi tegema! Me peame looma maavärinaohvrite jaoks abikeskuse!»

Minu abikaasa Artavazd oli Tartu linna 7. telefonijaama juhataja, mis asus aadressil Tähe 104a. Järgmisel hommikul seadistas ta juba telefoni väikeses korteris, mille linn oli keskuse jaoks eraldanud. See korter asus Kalevi tänaval, viiendal korrusel. Maja numbrit ma kahjuks ei mäleta.