KAIRE UUSEN ⟩ Kas rikkus ja vaesus tuleks rohepöörde vaates ümber sõnastada?

Kas on mõistlik teha rohepööret ja samal ajal samamoodi edasi tarbida? Foto: Eero Vabamägi / Postimees

• Aktiivset tarbimist ei peaks tänases maailmas enam eeskujuks seadma, vaid pigem hukka mõistma.
• Sotsiaalpoliitika ei tohiks õhutada tarbimist.
• Liigtarbimine tuleb täpsemalt defineerida ja ümber nimetada paheks.

Nagu vanatüdrukutele ja -poistele on läbi aegade soovitatud «latti alla lasta», siis kas rohepöörde vaates pole käes aeg soovitada seda kogu ühiskonnale? Eriti kui rääkida elukvaliteedist ja ootustest tulevikule, küsib kolumnist Kaire Uusen.

Hiljuti tekitas meedias tormi fakt, et suhtelises vaesuses elavate inimeste hulk on Eestis aastaga kasvanud. Inimlikult on muidugi kurb, kui pere ei saa endale kõike lubada või kui tuntakse seetõttu tõelist ilmajäetust ja tõrjutust. Tahaks küsida, et kas tarbimine ja majanduslik heaolu on tänases maailmas siiski kõige olulisem väärtus inimeseks olemise juures?

Samal ajal vaatame vihaselt ressursside vähenemist, lageraieid, loomaliikide väljasuremist, räägime raiskamisest, ülesöömisest, prügist, mis meid matab, manitseme inimesi keskkonnasäästlikult elama, teadlased maalivad tulevikust negatiivseid sõnumeid. Sellele vaatamata raiskamine jätkub, keskkonnasäästlik jutt saab sotsiaalpoliitikas hoopis vastupidise suuna, õhutatakse tarbima, vanu asju välja vahetama või uusi ehitama (sh koolimaju), samas kui prügimäed kasvavad ja veerand olemasolevatest hoonetest seisab tühjana.

Kui nüüd vaadata, mida peetakse nn inimväärse elu standardiks alates sissetuleku ja eluruumi suurusest kuni omatavate asjadeni, siis tahaks appi hüüda. Suutlikkus eluaseme ja kütte eest maksta on veel mõistetav, aga miks on inimväärne elu võrdsustatud jätkuvalt tarbimist õhutavate kriteeriumidega? Miks peab eluruumide suurus perekonnaliikme kohta iga põlvkonnaga kasvama, kui olemine Maal läheb aina kitsamaks ja ressursid kahanevad? Miks tähendab inimväärne elu nädalast puhkust kodust eemal, uue mööbli ostmist, autot, kvaliteetseid uusi rõivaid-jalanõusid jne?

Vahelepõikena on aus märkida, et selle loo mõte pole idealiseerida vaesust ega ka majandust ja ettevõtlust põhja lasta, vaid viia sõnad ja teod vastavusse, võtta aluseks kriteeriumid, millest seni ainult teadus- või ilukõnedes räägime ning Kolmanda Maailma suunas näppu vibutame.

Suutlikkus eluaseme ja kütte eest maksta on veel mõistetav, aga miks on inimväärne elu võrdsustatud jätkuvalt tarbimist õhutavate kriteeriumidega?

Miks ei tähenda inimväärne elustandard teisi väärtusi, hoopis keskkonna säästmiseks-taastamiseks tehtavaid kulusid või tagasihoidlikku elustiili? Näiteks ringmajanduse või taaskasutuse omaksvõttu – et õige on see, kes ei osta aasta jooksul ühtegi uut eset ega sõida igal aastal lennukiga.

Kas tõesti ajal, kui 2035. ja 2050. aastaks on seatud suured eesmärgid kokkuhoiuks, saastamise vähendamiseks, keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtuks, ringmajanduse juurutamiseks, taaskasutuse propageerimiseks jne, on eetiline arvutada inimväärset elu auto, soojamaareisi ja uute asjade ostu alusel? Nägin hiljuti soovitusi, et perel võiks olla vähemalt viietoaline maja, kaks autot, lapsed peavad saama seda ja teist, koolis/tööl/reisil peab olema see ja teine. Hirmutav oli hiljuti kohata noorpaari, kelle naispool ütles noormehele, et üle 100 m² suuruse majata ja uue autota abielu ei tule. Ja nad pidid olema maailmavaatelt rohelised.

Aastad muudkui lähevad, aga siinkirjutajale ei anna asu, kuidas meist palju kõrgema elatustasemega riikides lepivad inimesed tihti kehvemate tingimustega, ehkki teenivad enam. On küllalt nähtud inglaste või taanlaste vanu kõledaid maju, mida Eestis hindavad vaid kunstimeelega (loe: enamiku eestlaste ja venelaste arvates kiiksuga) ajaloohuvilised. Paljud Eesti ettevõtted tegutsevad ultramoodsates kontorites, aga mujal riikides ringi käies kohtab üsna kulunud sisustusega kabinette, logisevaid uksi, mis Eestis paneks silmad peast häbenema. Koolidest rääkimata – isegi Soomes-Rootsis näeb koole, kus oleks nagu endiselt 1970.–1980. aastad. Kõik on puhas ja korras, aga mitte uus. Inglismaal näeb koolimaju, mida meil peetaks laste piinamisasutuseks. Päris head palka teenivatel tuttavatel taanlastel pole autot, nende kodud on natuke kopitanud lõhnaga, aga mööblit nad välja ei vaheta. Samas on muidugi ka lääs tarbimise hullusega kimpus.

Kuu aega tagasi tunnistas üks Kiili valla väikeettevõtja, et on kohalikus rahvas veidi pettunud. Jutu järgi olevat kõik «rohelised», aga viimastel aastatel ei ole keegi seal oma tarbimist keskkonnasõbralikumaks muutnud või raiskamist vähendanud. Prügisse viiakse korras niidukid vm masinad, mis vajaks vaid väikest remonti või mõne osa vahetust.

Pakkudes elanikele nn teise ringi tooteid, on ta saanud vihaseid hüüdeid, noomitusi – kuidas ta julgeb mõnitada või alandada, sest inimestel on ju raha uute ostuks. Tahtmata ühele vallale viidata, siis tunnistan, et seda näeb igal pool. Kahjuks näeb üleolevat suhtumist toitu, rõivastesse või ebatavaliselt kõrgeid ootusi elukohale ka suhtelises või absoluutses vaesuses elavate inimeste puhul. Ka pensionäride seas kohtab liiga palju tõusikuid ja raiskajaid. Mõnes mõttes on kurioosne, kui raskest elust on AK uudistesse palutud rääkima noored pered, kes elavad 200-ruutmeetristes uutes majades, peres on mitu sõidukit, toitu ostetakse üle päeva hindu vaatamata või tellitakse kulleriga. Õigustatakse inimesi, kes südamerahuga toidujäätmed ära viskavad, ettevõtteid, kes pidevalt kolivad või renoveerivad.

Niisiis küsigem aasta suurima tarbimiskuu algul, kas see, kui seda maailmas toodetud rämpsu ei tarbi, on vaesus või hoopis rikkus?

Isegi kui kuulume tänu ELis oldud aastatele lääne kultuuriruumi, kus elamine ja ühiskonnas kaasa rääkimine eeldab teatud nõuetele vastamist, sh ebavajalike (kohati luksus)asjade tarbimist või omamist selleks, et näidata oma staatust, et sõbrad ja kolleegid sind aktsepteeriks, siis kas see on rohepöörde ajastul enam õige lähtepunkt? Vähemalt ei tohiks seda enam avalikult-ametlikult takka õhutada, vaid võtta inimkonna tänast käitumist kui pahet, nagu suitsetamine või ülesöömine, millest kõik teavad, et need on olemas, aga millest peab aegamisi vabanema.

Niisiis küsigem aasta suurima tarbimiskuu algul, kas see, kui seda maailmas toodetud rämpsu ei tarbi, on vaesus või hoopis rikkus? Kas rikkus, mis saastab, reostab ja hävitab ning mööda maailma rändab, on jõukus või hoopis maailma vaesemaks muutmine? Ja kas kokkuhoid ja vähene kulutamine pole hoopis tänamist ja imetlust väärt?