JUHTKIRI ⟩ Presidendi särakas riigikogule (9)

Postimees
Copy
Foto: Urmas Nemvalts

President on rääkinud. Parlamendis kujunenud ummikseisu osas oligi presidendil aeg sekkuda; ta astus esile õigel hetkel ning kasutab enda võimalusi sobiliku jõulisusega. Tema tööriistad on poliitikute manitsemine ning seaduste välja kuulutamata jätmine.

Mida president ütles? Esiteks: «Me kõik saame aru, et erakorralisi parlamendivalimisi nüüd ei tule.» Teiseks: «Mis puudutab valitsuse usaldusega seotud seadusi, siis esiteks hindan ma nende puhul kooskõla põhiseadusega. Teiseks tahan näha, kui palju on need tõesti sisuliselt seotud riigieelarvega.»

Ei pea olema eriline poliitikageenius mõistmaks, et esimene sõnum on mõeldud EKRE-le ja teine Reformierakonnale. Praeguses parlamentaarses debatis on juba raske jälgida põhjuse ja tagajärje omavahelist seost, mis meenutab tuntud muna ja kana paradoksi, kuid alates üksteisele vastandumisest valimiste ajal on ka sellele järgnenud poliitikaelus EKRE ja Reformierakond omavahelisi suhteid eskaleerinud.

Parlamendis kujunenud ummikseisu osas oligi presidendil aeg sekkuda; ta astus esile õigel hetkel ning on kasutamas enda võimalusi sobiliku jõulisusega.

Võib nõustuda väitega, et valimistel tulebki eristuda ja selle juurde käibki oponendi kritiseerimine. Võib ka mõista seisukohta, et koalitsiooni kaheldava väärtusega eelnõude takistamine obstruktsiooni abil on osa parlamendi tööst. Samuti võib mõista valitsuse soovi opositsioon laiaks rullida ning parlamendienamusele tuginedes sisuliselt valitseda dekreetide abil. Teist ja kolmandat punkti võib mõista, kuid mitte heaks kiita. Ning president, kelle ülesanne on jälgida muu hulgas põhiseaduse mõttest kinnipidamist, ongi toimuvat laitnud.

Praeguses ebameeldivas julgeoleku- ja majandussituatsioonis ei saa kiita heaks, kui parlament keskendub omavahelisele kähmlusele. See ei tähenda, et kõigele Stenbocki majast tulevale peaks laulma hosiannat ning vastupidist tembeldatakse paadi kõigutamiseks ja putinismiks. Kuid kusagil on piir, kus osapoolte tegevus muutub ennasthävitavaks.

«Ei ole ultimaatumite aeg, vaid on kokkulepete otsimise aeg,» ütles president. Alustuseks on ta ära kuulanud erakondade juhid eraldi, kuid pole võimatu, et kogu seltskond tuleb veel presidendi juhtimisel-vahendamisel ühe laua taha kokku kutsuda.

Poliitilist kultuuri on paraku raske nullist taaskäivitada nagu pakases tardunud autot, kui kusagilt ei tule vajalikku impulssi. Aga kogu särakas ei saa lähtuda presidendilt, sest esiteks oleme parlamentaarne riik ja teiseks peaksid poliitilised erakonnad näitama analüüsi- ja vastutusvõimet. Kuid näib, et mitte keegi ei taha enam mitte millegi eest vastutust võtta, ehkki on tehtud tegusid, mis valimislubadustesse ei kuulunud, ehkki kokkulepe eeldab kompromissi. Kompromiss aga tähendab, et igaüks loobub millestki.

Eestis on rahvastiku-, majandus- ja julgeolekukriis, mitte üksnes poliitilise kultuuri kriis. Loodetavasti kuuleme osapooltelt peagi, millised on nende lahendused.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles