/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2023/12/06/15765438t1hdea3.jpg)
- Eesti keskkonna- ja kliimasäästu kuluefektiivseimad lahendused tunduvad olema LULUCF-sektoris.
- Eesti märgaladega ringikäimisel on küll suur oht , kuid ühtlasi ka suur potentsiaal.
- Lapsesuiselt kuninga alastusele osutanud Jüri Liiva tahetakse tühistada teadlase ja leiutajana.
Tartu Ülikool on teinud väga halva pretsedendi, kui tõrjub seletamatul põhjusel jääkturba väärindamise projekti, kirjutab toimetaja ja Tartu Ülikooli patrioot Mihkel Kunnus murelikult.
Poolteist kuud varem sai osutatud sellele, et väike muutus maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCFi sektoris oleks kliima- ja keskkonnaprobleemide leevendamisel märksa suurema kaaluga kui suur muutus autopargis (PM 12.10).
Eesti LULUCFi sektori heide on suurem kui kogu Eesti transpordisektoril. Seega on just siin keskkonna- ja kliimasäästu madalad õunad, st lahendused, kus väike pingutus toob suhteliselt suure tulu.
Eesti on väga sooderikas maa ja märgaladel on väga oluline roll süsinikuringes. Käesoleva Fookuse suur lugu ongi turbatööstuse ja jääksoode rollist.
Veel mõne aasta eest Eesti LULUCF-sektor summaarselt sidus, mitte ei emiteerinud süsihappegaasi.
Vähelagunenud turvas on nõutud kraam, selle kasutamine kasvusubstraadina annab suure säästu vee ja maa ning seega ka süsinikuemissiooni arvelt. Näiteks Hispaanias. Kuna atmosfäär on meil ühine, siis võiks hispaanlaste üle siiralt rõõmustada, aga kooritud turbakaevandused jäävad meie kraesse. Ja mitte lihtsalt koledustena, vaid ka võimsate süsinikuemiteerijatena! Lausa liiga hea, et olla tõsi, tunduks mõte ka see järele jääv vähenõutud turbaliik kuidagi keskkonna heaks tööle panna. See keeraks miinuse plussiks!
Materjaliteadlane Jüri Liiv ongi seda juba teinud, tal on juba ka patent ja ideid edasiarendusteks. Idee on mitmesuguseid teisi jääkained kasutades teha jääkturbast mullaparandajat. See leevendaks lausa kolme keskkonnaprobleemi ühe hoobiga!
/nginx/o/2023/12/06/15765439t1h86ac.jpg)
Aga nüüd läheb asi kohutavalt piinlikuks. Tartu Ülikool lükkas selle projekti rahastustaotluse tagasi. Mitte selle pärast, et ideed on kehvad, vaid selle pärast, et selle põhiautor on Liiv. Olen näinud ametniku kirja, kus öeldakse lakooniliselt, et «taotlust ei kinnitata ülikooli poolt enne, kui J. Liiv on põhitäitjate seast eemaldatud» ja sellele vastust «Paraku ma ei saa Jüri Liivi põhitäitjate hulgast välja jätta, kuna algne idee kuulub temale, tal on selles vallas tehtud juba varasemaid uuringuid ja ka üks patent olemas. Autorlust ei saa lihtsalt ignoreerida».
Ei minul ajakirjanikuna ega Liival taotleva teadlasena pole seni õnnestunud keeldumisele saada mingitki sisulist põhjendust. See on ülipiinlik. Jääb vaid oletada, et põhjuseks on kurikuulus «Suur rohepesu käsiraamat», mis tõepoolest astub väga paljudele mõjukatele inimestele, sealhulgas ülikoolis, valusalt kannale. Olgu siis rohesertifikaati taotlevatele metsaniitjatele või vesinikuenergeetikasse panustajatele.
Avalik reaktsioon raamatule on olnud kohati üllatavalt valulik ja neurootiline ning kriitika eelkõige diskrediteeriv ja tähelepanu kõrvale juhtiv.
Seda hüpoteesi kinnitab veel seegi, et avalik reaktsioon raamatule oli kohati üllatavalt valulik ja neurootiline ning kriitika eelkõige diskrediteeriv ja tähelepanu kõrvale juhtiv, mitte aga kõige valusamaid kohti kummutav. Samuti sain mina kui ajalehetoimetaja juba oktoobris Tartu Ülikooli kommunikatsiooninõunikult palve mitte siduda Liiva Tartu Ülikooliga.
Koduülikooli patrioodina tahaks ma väga-väga uskuda, et siin taga on lihtsalt üks suur ja mitmeharuline kommunikatsiooniprohmakas. Nõuded uskumisvõimele aga ajas aina kasvavad.
Jääksoode taastamisel on süsinikuheite vähendamine sadu kordi odavam kui autode elektrifitseerimisel
«Eestis on põllumaadeks kuivendatud ligikaudu 585 000 hektarit, kuid pole ikka veel täpselt selge, kui palju sellest on soid ja turbamaid. Sarnase hinnangu järgi on metsamaaks kuivendatud 384 000 hektarit ja turbatööstuseks vaid 30 000 hektarit.
2020. aastal arvutasin loengu jaoks, et kui tinglikult arvestada Eesti ligikaudu 1360 elektriauto CO2 emissiooni nulliks, siis võrreldes tavaliste sõiduautodega väheneks emissioon umbes 2735 tonni võrra. Arvestades Nissan Leafi hinna järgi, maksid elektriautod kokku 50,3 miljonit eurot.
Elektriautodega väidetavalt väheneva CO2 emissiooni vähenemise saavutaksime ligikaudu 140–230 hektari jääksoo korrastamisega, miks maksaks (veidi isegi üle hinnates) 280 000 – 460 000 eurot ehk 110–180 korda vähem.
Ning elektriautod peame iga 10 aasta tagant uued ostma, raha läheb riigist välja ja peame ka akud utiliseerima. Jääksood tuleb korrastada üks kord, raha jääb riiki ja CO2 emissioon asendub süsiniku sidumisega. Kuid seda ei saavat bilanssides arvestada. Ma ei tea, miks.
Just lõppeva projektiga eesmärgiks seatud 2000 hektari jääksoo korrastamise mõju CO2 emissiooni vähenemisele oleks võrreldav 12 000 – 19 000 elektriautoga. Kuid toetatakse ikka autode ostu.»
Lõik Tartu Ülikooli telmatoloogi Edgar Karofeldi kirjast toimetajale.