Tõnis Saarts ⟩ Eesti 200 püsimajäämine on endiselt küsimärgi all

Eesti 200 üldkogu Mövenpick hotellis. Foto: Eero Vabamägi

Eesti 200 peab millegagi valijale meelde jääma, ohjates samal ajal erakonnasiseseid lõhesid – siis on võimalik erakonna püsimajäämine, nendib politoloog Tõnis Saarts.

Eesti poliitika senine kogemus näitab, et neil uutel parteidel, kel õnnestub esmakordselt riigikogusse või valitsusesse pääseda, on mitu korda suurem tõenäosus peale seda kogemust ebaõnnestuda, jäämata pikemalt parteimaastikule püsima. Viimase kahe kümnendi jooksul on neljast uuest erakonnast edulooks kujunenud kõigest üks, EKRE, ülejäänud on kas iseseisvate jõududena kadunud (Res Publica, Vabaerakond) või tänaseks pooleldi varjusurmas (Eestimaa Rohelised).

See pole just julgustav tõdemus hiljuti esimeest vahetanud Eesti 200-le, kes on kaotanud juba poole oma valimiseelsest toetajaskonnast. Eesti 200-l on isegi suhteliselt hästi läinud: neil on tänaseni nina püsivalt üle valimiskünnise. See pole just halb saavutus, sest reeglina läheb uutel jõududel säärases situatsioonis veelgi kehvemini. Parteil näikse olevat veel teisigi tugevusi, mis teevad neist üsna teisest puust tegijad, kui olid seda näiteks Vabaerakond ja rohelised. Ometi pole Eesti 200 puhul siiani mingit garantiid, et nad Eesti poliitikamaastikule pikemalt püsima jäävad. Kui partei ei suuda valitsuses olles tavavalija jaoks millegi olulisega lõpuks silma paista ning lõhestub kuhjuvate pingete tulemusena ka sisemiselt, siis tõenäoliselt me neid enam uues riigikogus ei näe.