Juhtkiri: ei vasak käsi tea, mis tegi parem

Koolimajades, kus haridusministeeriumi kava järgi peaks gümnaasium tegevuse lõpetama või kus kooli tulevik on sootuks ebaselge, käib ometi kõva ehitustöö.

Mõtteviisi, et enne tuleks selgeks teha, kuhu reformi käigus gümnaasium alles jääb ja kuhu mitte, ning alles siis kapitaalremondiga alustada, võib tunnistada küll loogiliseks, kuid instantside – ja instantside esindajate – tegevuse koordineerimatuse tõttu ei ole võimalik seda alati rakendada.

Tõsi, kui kõik pooled ära kuulata, näib jutt sidus ja arusaadav: koolid vajavad hädasti kohendamist, ja siis, 2010. aastal, kui selliste koolide nimistut koostati, pidas Aaviksoo alles sambalahinguid ja gümnaasiumireformist ei teadnud keegi veel midagi.

Saastekvoodid, mille raha eest maju remonditi, odavnesid pea iga kuu, kuid eeltingimus oli, et enne tehingu sõlmimist peab remonditavate objektide nimekiri täpselt paigas olema. Niisiis pandi remonti vajavad koolid kirja, ja mis saab sinna parata, et nende seas oli palju just väiksemates kohtades asuvaid gümnaasiume, millest osa on reformiplaanide järgi gümnaasiumina tegevust lõpetamas.

Ometi hindab riigikontrolli auditijuht tulemust ebamõistlikuks. Ja raske on temaga mitte nõustuda.
Tõsi, ehk ei ole tegu labase raiskamisega, sest eks soojustatud koolimajad kuluvad omavalitsustele ka ilma gümnaasiumita marjaks. Aga raske on lahti saada mõttest, mida kõike just praegu olulisemat ja vajalikumat oleks võinud remonditavate hoonete nimekirja sattuda, kui kõik organisatsioonid oleks üles näidanud veidi enam koordineeritust.

Veidi hüsteeriline olukord, mis surub omavalitsus- ja koolijuhid pikemalt mõtlemata tunkedesse, sest tegutseda tuleb ruttu, ülepeakaela, muidu hiljem enam ei anta, ei kirjelda ainult praegust, koolimajade kapitaalremondiga seonduvat olukorda. Aastaaegade vaheldumisega sarnase järjepidevusega jõuab riigi ellu uus periood iga nelja aasta tagant.

Hea on, et jõuab. Hea on, et reformid – kui neid vaja on – toimuvad. Halb on, et iga uus reform püüab teha revolutsiooni, selle asemel, et evolutsiooniliselt eelkäija tehtule toetuda. Ja halb on, et need, kes vahetunud ministrist otseselt sõltuvad, ei julge seetõttu vaadata tema perioodist kaugemale.

Lootus pikaajalise haridusstrateegia peale näib sama naiivne kui pikaajaline kultuuristrateegia. Ja nii ehitatakse seal, kus pole vaja, ja seal, kus oleks vaja, sulavad tarastatud ehitusplatsil lume alt välja esimesed rohulibled. Ja aasta pärast kasvab seal juba malts.